Sünnipäev

oli üle mitme aasta tõeliselt vahva päev. Mis siis, et 13 ja reede:) Jagus lilli, oli liblikaid, jagus kinke, jagus kaarte, oli naeru ja oli üllatusi... Oli külalisi ja häid mõtteid... Ise mõtlesin ka igasuguseid igatsevaid mõtteid sel päeval ja ööl...

Keegi pistis aga koos lillepundiga pihku ka viiruseussi ja esmaspäeva õhtuks jäin nii haigeks, et sure maha. Kõige hullem oli veel see, et mõlemad poisid jäid ka samal ajal haigeks. Tavaliselt põetan rõõmsalt kogu pere ära ja siis kukun ise kummuli, aga seekord läks kehvemini... Nii me lesisime kolmekesi igaüks ise nurgas ja halisesime tasakesi - palavikud üle 39 ja no absoluutselt kõik kohad valutasid. See oli see kõige hullem - käega üle pea tõmmates tekkis tunne, et skalp tuleb maha ja külili pöörates tundus, et skelet vajub sees klõbinal hunnikusse... No oli jube!! Ja kui siis kallis kaasa kolmandal päeval teatas, et ma olen juba küllalt vedelenud ja võiksin midagi tegema hakata (tema käis ju tööl ja ei saanud meie eest hoolitseda), siis ma sajatasin ja soovisin, et ta saaks ennast just täpselt sama halvasti tundma ja hullemini veel... Noh, hoiduge mu viha eest - mees on praegu kodus ja räägib, et tal on niiiii paha.... Väike õel naer ja parastus käivad nüüd siia otsa... Mitte, et ma muidu õel tüüp oleksin, aga mõnusat kättemaksu olen õppinud nautima juba küll...

Tervist ja jaksu!

PS! Lugesin haiguse ajal (sellel tagumisel ajal, kui juba silmad ridu seletasid) Merit Raju Leia oma tee nimelist raamatut... No päris vahva, seal oli ka haiguste kohta nii mõndagi kirjas. Ja siis mulle tuli meelde, et lubasin aasta alguses aja maha võtta... Kui ma seda kahe ndl jooksul ei teinud, siis võeti mind ennast rajalt maha... Tasub lubadustega ettevaatlik olla...