Järv

Vaikset järve teavad vist juba kõik blogilugejad, kindlasti need, kes suvel Kasteheinale sattunud...
Kahel hommikul olen enne tööd peatuse teinud ja vaikselt vette hiilinud... Kartes häirida seda rahu, olles sõnatu suurest rõõmust, et seal ühetegi inimest peale minu ei ole.... Nii hea....
Täna aga sammus ühel hetkel sillale vanaproua. Uuris sulistavat mind natuke ja hakkas siis rääkima. Tere ja tore ja vahva.... ma andsin alla ja lasin õndsa unelusehetke minema libiseda ning suhtlesin kenasti tagasi....

Kui veest välja ronisin ja end kuivatama hakkasin hüüatas proua:
"Kas te ujusite alasti?!"
Olles teadlik, et mõnel mehel pole viimasel ajal selle peale hästi läinud (hr. Kiis taaskord) ütlesin kohmetult, et no jah...
"Miks te ometigi ei öelnud!? Mina ka varem käisin sõbrannaga koguaeg kahekesi alasti ujumas, aga üksi nagu ei tihka või nii, miks te ometigi ei öelnud?!"

Njahhh, mis ma ikka oskasin kosta... Kas peaksin edaspidi kohe kui inimest sillale tulemas näen üürgama nagu udupasun: "Ma olen alasti, täitsa alasti, ärge kartke midagi?!"

See on muidugi idee.... Kena päeva, soovisin ka prouale.... Soovin teilegi:)