Naine teeb lastele enne tuttuminekut võileibu, paneb kõrvale ka kohukesed ja arvab, et see on õhtuampsuks väga hea. Lapsed rahul.
Tuleb mees. Teatab: Ma planeerisin need kohukesed hoopis homseks!
Naine seletab lastele, et saate kohukesed homme, võtame täna hoopis jogurtit. Üks lastest saab kurjaks, aga lepib lõpuks peale veenmist ja selgitustööd.
Mees ütleb seejärel: Sa võid need ju neile täna ka anda, kui homseks uued ostad.
Naine ei hakka lapsi veenma, et jogurti asemel võib ikkagi kohukest saada...
Mida nad küll tunnevad? Ja miks?
13 comments:
Eks siis tuleb võibolla jälle olukord, kus kunagi keegi küsib su laste käest, et mida sa oma lapsepõlvest mäletad. Ja siis meenutatakse, et vanemad pidevalt vaidlesid ja üks keelas ning teine lubas.
Mul oli natuke kurb sellist mälestust kuulata...
No kui vaidlemine vanematevahelise konsensusega lõpeb, siis õpivad lapsed võibolla seda, kuidas erimeelsusi lahendada ja ootamatuste ning vastuoluliste olukordadega paindlikult kohaneda : )
Meie peres jällegi antakse lastele alailma võimalus õppida, kuidas kiiresti ära leppida, solvumisest üle saada ja vihast lahti lasta : P
Kui peres on ainult 1 täiskasvanud kohukesejagaja, nagu nt. minu lapsepõlves oli, siis sellist võimalust pole : (
Seetõttu ei oska mina ka ette kujutada, mida lapsed vanemate vaidlemisi tunnistades ise tunnevad.
Minu vanemad ei vaielnud iial, eriti lapse (minu) kuuldes. Kõik sellised asjad otsustas ema. Isa tegeles "meeste asjadega" ja kui õhtul sööma tuli ja ema küsis, kas ta tahab teed või piima, siis isa mõtles hetke ja ütles: "Ma tahass juvva!".
Mul on jäänud lapsepõlvest õnneliku ja üksmeelse pere kuvand. Kui palju kumbki (eriti ema) siiski oma arvamustest taganes, olen alles hiljem hakamud aimama. Kuidas erimeelsusi lahendada, õpin siiani, sest kodust seda oskust kaasa ei saanud.
Kohukesed ja jogust... on ju tegelikult pisiasjad, kummaline, et need võivad nii palju emotsioone tekitada!
parafraseerides Soli - probleem olex tõsisem siis, q vaieldaxe, kas anname lastele syya täna või homme või ei annagi, ning et kes saab selle sygise viimase kypsekaalika... aga postitajal oli sellega oma asi ajada, mida ma ei tea, sorrri.
mina lugesin välja, et Mees ning Naine mõlemad olid kavacenud magusa ampsu veidi ajas erinevalt serveerida, aga lõpux Mees arvas, et las Naine ise viib otsuse täide, kuna on pädevam!
Kerli-
väga paljude inimeste lapsepõlved on täis palju traumeerivamaid mälestusi kui vanemate vaidlemine-keelamine mingi mängu või magusasuutäie pärast. Mulgi, isiklikult, on iga päev tarvis yle saada taolistest kibedatest võrdlustest ning tegutseda oma laste kasuks. Ja teistelgi. Kahju, et paljud ei saagi sellega hakkama nii, et nende valu ei synnix uuesti nende laste igapäevasesse ellu.
Jah, see on ju kõigest kohuke...
Aga kas ma järgmisel korral annan lastele issi ostetud sööki? Kui pole minu otsustada, millal seda sööma hakatakse... Kas me peaksime eraldi külmikud muretsema ja siis vahetama vorsti juustu vastu ja piima koore vastu? (Ok, kerge liialdus)
Jah, eks seal on ikka pikem lugu taga... sgs miks selline suhtumine ikka veel haiget teeb... ja miks ma ei naera õela lolluse üle? Tahaks ju teada... Miks mul seda vaja on... Ilmselt millekski on...Ja Helbekas - ma tõesti ei saa aru... ei oska seda keelt...
Kas võib veel 1 targutuse?
- Meil on praegu päevakorras veidi sarnane asi, e teismeline, kes oma kiire kasvu tõttu kipub igasugu spessäl-asju kylmikust ära õgima, teistele, st peakokale, st mulle ytlemata. Vahest on ette tulnud asja, et "issi lubas". Siis aitab 1 asi - vaatan, kas jääb järgi midagi analoogset. st kui sööb ära juustu, peab vorst alles jääma e leiame lahenduse.
Sinu paneb muretsema aga mitte see, et sa vahepeal teise inimese toidu- vm plaane ei aima, vaid et kuidas seda sulle öeldakse? e bambuse ja tammekaika dilemma?
jah, ilmselt see väljendusviis... ja teadmine, et ise pean pidevalt ümber orienteeruma, kui asjad, millest plaanin toitu teha on ära söödud... Ja saan sellega hakkama, saagu siis teine ka...
Aga teinekord las issi ise seletab lastele, miks nad kohukesi süüa ei või, miks emme peab issi käske ja keelde lastele puhverdama, ah? Eriti hea variant, võim on, vastutust ei ole.. ja emmel siis vastutus ilma võimuta.
Ma lohutaksin Sind sellega, et umbes viie aasta pärast on Sinu külmkapp pidevalt tühi, kuna kasvavad poisid on võimelised sealt ka riiulid kinni pistma. Siis ei teki enam mingeid probleeme sellega, et keegi keelas või lubas, sest nagunii süüakse KÕIK ära (nt meie peres joodi veel üsna hiljuti päevas ära 4,5 liitrit piima).
Tegelikult ma saan aru küll, mis mure Sul on...
veider millest ka võib otsida põhjust nn vingumiseks kas poleks lihtsam öelda sorri ma sinu mõtteid ei teadnud eks sööge hommikul siis nn jogurtit selle asemel et traumeerida lapsi sellega et hakata neile selgeks tegema kui halb issi neil on ei luba kohukest süüa. milles küll selle pere naise problaamon?
Kommentaar nagu delfist! Aga mis on anonüümse kommentaatori probleem?
Ale: Oleks ehk lihtsm küll... Lihtsam on üldse üksi oma elu elada, mitte pidades teiste mõtteid lugema, mitte pidades enda omi jagama... Lihtsam kindlasti... Probleem on ilmselt raskes lapsepõlves;)
ma olen ikka seda meelt, et enda käskude ja keeldude eest peaks kumbki lapsevanem ise vastutama, mitte lükkama vastutust teise kaela, voli mugavalt endale jättes
Post a Comment