Elan siin mõnusat üksikema rolli ja olen sellega päris rahul... Issi tegeleb meil oma uue ja toreda ehitaiseüksmajajaolerahul projektiga.... See tähendab, et me kohtume õhtul kl 23, kui ma midagi uniselt mõmisen ja kaissu küsin, enamasti selleks ajaks juba on keegi, kellele küsida... Ja siis hommikul kl 7- 7.30, mil vastastikku võileiba nosime:-)) Aga kõik on rõõmsad ja kuna selline olukord on kestnud ju suhteliselt kasinat aega, siis pole hullu... Ja pühapäeva õhtuks on mul plaan taaskord kogu pere Aurasse lükata, siis peab ta mõneks hetkeks tsemendi unustama:)
Tööl kiire... lastega käin soolakambris sügiseks valmistumas... Pere ka valmistub.... talveks ja kevadeks... Ja noh... Ongi kõik...
PS, kas keegi veel vahel mõtleb, et oi, ma peaks sellest kirjutama... Siis on hetk kadunud... ja pärast ei olegi seda nagu enam olemas, millest kirjutada.... Hmmmm
5 comments:
no see viimane lõik oli küll jummalast õige. Ma treve hommiku pooliku mõtlen, oi mis kõik kokku kirjutan, aga kui arvuti taha saan, polegi millestki kirjutada.
Ja tere tulemast üksikemade klubisse:)
Mul on ka pidevalt see jama, et ei jõua kirjutama õigel ajal. Lisaks on veel selline huvitav asi, et istun arvuti taha ja plaanin nt kirjutada midagi tarka ja tähtsat, aga tegelikult kirjutan hoopis muudest asjadest ja põhiteemast ei kirjuta midagi või siis õige põgusalt.
Ja üksikema on väga tore olla, kui lapsed on päeval kusagil ära, ma ütleks, et see on suisa puhkus niimoodi toimetada.
ausõna, see päris üksikemandus on hoopis midagi muud. ärge kasutage sellist kurba sõna, sõnute veel ära midagi... (ptui-ptui-ptui)
hmm...üksikemandus võib ka väga tore ka olla. Sõltub "mättast" mille otsast vaatad.
Iga inimene hindab lihtsalt erinevaid väärtusi elus.
Üksikema võib olla abielus naine palju enam kui abikaasata hea tugivõrgustikuga ema iial on.
Vott...või...mott
No mina olen oma poegi kasvatanud 6 aastat üksinda, kuigi jah, mul oli karikond sõpru, kelle õla najal mõnikord nutta sai. Sellegipoolest tuli kõik olulised otsused vastu võtta minul üksinda ja seda ma pean kõige raskemaks. Olgu ma praegu kui üksinda tahes (mees kaugel maal), ma saan osa asju ikka tema kaela sokutada, nii et see pole tõesti üksikemadus klassikalises mõttes. Samas on igaüks täpselt nii üski kui ta end tunneb ja see võib tekkida ka koos elusa diivanikaunistusega oma elu jagades.
Post a Comment