Reedene hellusehetk...

Ma elan ja olen olemas ja mõtlen, mis on see, mille nimel elan ja olemas olen...
Kõige tähtsam on ju meie pere... Need võrratud poisikonnad, kes jagavad tuhandeid kallisid, rõõmsaid pilke, tarku ütlemisi ja õiglaseid (vahel valusaid) hinnanguid... Eks Töll on ju ka paras poiss, kuigi püüab vahel igavusest eriti isane olla ja meesõiguslusest jutlustada...

Kuidas see küll niimoodi on läinud, et meie, kes väidetavalt väga erinevad, oleme saanud hakkama millegi sellisega... Kõigest hoolimata, kõigest läbi-üle-mööda minnes... On meil need imelised poisiväntsud, on kodu, kus ma ei kardaks kuraditki! Hmm, veeuputust vahel ehk siiski...

Varsti saab 9 aastat mööda, sellest päevast, kui tutvusime... Nüüdseks on ilmselt teravamad nurgad lihvitud, valusamad haavad ravitud, selgemad sihid seatud...

Mina olen õppinud palju, oi kui palju... Kuidas märgata ja usaldada märke, mis vahel ehk kõige võimatumaid asju teatavad... Kuidas olla heam (mis sõna, aga paremat ei tea:-)), kuidas öelda jaaaaaaaaaaaa, kuigi lihtsam oleks öelda EI!, kuidas mängida printsess Fionat nii, et Eesel ja Shrek mõlemad rahul oleks:-))) Kuidas olla õnnelik sellepärast, et keegi teine seda on...

Mul on sõbrad, kes hoolivad, märkavad ja toetavad... Mul on töö, mis on meeldiv ja minu jaoks sobiv... See kõik on vaid boonuseks...

Ma olen ju õnnelik inimene.... Seda ei tohi kõvasti välja öelda, sest siis kõik kaob ja muutub koledaks (seepärast kirjutasin selle sosinal;-)

Päikeseliseid päevi kõigile sõpradele ja sõprade sõpradele...

Aitäh sõbrale Josh Grobani plaadi eest...