Olen ma mõelnud viimasel ajal, kuidas sai väikse plikana endale sõpru leitud... Nägin Kadrit kriidiga kõnniteeplaadile sirgeldamas, sinine koolimüts viltu peas... ja plaksti! said meist aastateks lahutamatud kaaslased... Jeekim, see oli umbes täpselt 21 aastat tagasi!
Või Hille, kes klassiuksest sisse lükati ja ma teadsin, et temast saab tore pinginaaber... Saigi! Ja mitte ainult.
Ja Aili... Kes on küll kinnine ja jäärapäine kui vana sikk, kelle mõtted tuleb ninahoiakust välja lugeda, kuid kes on ometigi imeline.
Kui lihtne oli esimese 10 minutiga kogu ome elu teisele avada ja kõigest kõigiga rääkida:-)))
SUURENA on need asjad ju veidi teistsuguseks muutunud... Praegu Piretiga hiilime tasahilju teineteisele lähemale... Ükord räägib üks rohkem, teinekord teine... Juba 3 aastat vastastikku elutsenud, nüüdseks üheskoos metsas, jooksus ja saunaski käinud... Ikka veel hiilime, et mis ja kuis ja kui palju võib teist usaldada... Iga korraga järjest enam ja kui piir ületatud, siis peame mõnda aega pikemat vahet... Arad on need vanainimesed, ei julge endam haiget saada...
Mida me veel vanusega ära kaotame? Mulle tundub, et liiga palju naeru jääb naermata ja mõni nutt jääb nutmata, saab heidetud liigseid kahtlustavaid pilke ning külvatud umbusaldust puhtale pinnasele... Elu on imeline!
See pilt, mille, Sa, Jansa saatsid on ju imeilus ja sõnad seal juures nii õiged!
Püsiks mul vaid meeles... see..
5 comments:
Mina kui juba pensionieelik (khm!) võin oma kogemusest kinnitada, et ühest hetkest ei tahagi sõpru juurde. Hindad neid, kes on olemas, olgu nad kaugel või lähedal, aga uusi inimesi enam ei taha, lihtsalt pole ressurssi. Nii et kogu minu jutu mõte on ainult üks - hiiliv vanadus on see, mis muudab ettevaatlikuks ja ei pane enam hurraaga kõiki usaldama ja kõigiga sõbrustama. Kvaliteet muutub kvantiteedist olulisemaks.
Oi kui delikaatselt Sa oskad öelda, et ma olen vanaks saamas:-))))))
Paps mul just paar päeva tagasi arutas keda suure peao puhul sünnipäevale kutsuda ja tõdes et kõik kes vähegi sõbrad olid, on ära surnud. Jäänud on ainult mõned tuttavad aga neid sünnale ta ei taht.
Nii et võrreldes temaga on sul vanusega veel kõik korras :)
Kas nüüd just vanaks, aga tibake vanemaks ehk küll! See on ikka kadeduseuss, mis mind närib - Sinu vanuses tundus ju elu alles ees!
Sa peaks õnnelik olema, et lapsena said nii vabalt sõpru leida ...ma küll ei elanud teist kaugel, aga ometi oli meie koolis asjalood juba teised ja juba 3 klassis pidi teadma kellega suhelda kellega mitte....muidu said valusa õppetunni....sellest ka minu kinnineolek, ettevaatlikus ja jäärapäisus..:-) sunshine. õnneks olid eelistatud seisus need kellel olid vanem vend või õde, kes olid populaarsed...:-))) midagi ka head
Post a Comment