Mehel päevad...

Nomaeisaaaaa aru, mis mu kalli Metsatölliga nii korra kuus või vahel kahe tagant juhtub... Pöörab puhta lolliks peast...

.

Ma juba näen, kuidas mehanism toimub... Võetakse üles mingi lahe teema... Kes kuipalju kodus midagi teeb (ja mina teen apsaluutsesti alati liiga vähe), miks ma õigeks ajaks tööle lähen (sest norm näeb ette, et noored emad tulevad iga päev pool tundi hiljem tööle ja lahkuvad tund varem) ja kui midagi muud võtta ei ole, siis mis mõttetu raamatulugemine see siin nüüd käib!!! Ja kujuta ette, ma lähen 60% kordadest mõnuga kaasa... Panen leegitsema kui tõrvik ja särtsun ja praksun, kuis jaksan... Varasema 120 % võrreldes on see nüüd juba hea saavutus, aga tegelikult need maso mängud mulle sellisel kujul ikka ei meeldi... Ma tahaks olla rahumeelne ja mõistetud-mõistev abikaas, mitte seletada, miks on mul vaja areneda, tunda ja kogeda, see peaks olema ju enesestmõistetav... Või olen jälle liiga enesekskne ja hoolimatu?? Ja mis siis, nii ongi hea!

.

Igatahes on täna Kaalu sünnipäev ja ta on nüüd siis 3 aastat vanaks saanud.... Mu väike munake, praegusel hetkel niiiiiiiiii ISE ja niiiiiii armas... Hommikul sai pakid kätte ja ei taht teine enam kuidagi aeda minna... Lõpuks ikka läks, kui lubasime, et saab teistele kooki ja limonaadi viia... See oli justkui alles-alles, kui ta 5. veebruari ööl sündis... 4,5 kg raske ja 53 cm... Sünnitus oli selline nagu ta oli, aga võrreldes esimesega ikka väga "mõnus"... Kui keegi peab mõnusaks valu, mis teda rebestab kohtadest, millega eriliselt hellalt peaks ümber käima ja paneb lambukestena vaiksed naised mõnusaid mõmmimörinaid tegema... hea oli see, et kogenuna teadsin oodata hetke, mil kogu see valu lihtsalt kaob, nagu kerge laine viiks selle kaasa... Ja nii oligi... Väike Karlutt mu kõhul kisamas ja teada tahtmas, mis värk see nüüd siis olgu...

.

Õudusega mõtlen, et temastki peab kasvama mees...

.

Olen siin mõtisklenud inimeste üle ja maailma seaduspärasuste üle ja mis seal salata ikka jälle ka valikute üle... Kedagi teist ei saa ju süüdistada, kui oled teinud valiku, mida hiljem kahetsema pead, valiku, mille meeleldi ümber valiksid... Ei saa süüdistada kedagi teist ka valimata jätmises... Iga inimene saab valida, mida ta räägib, mida kuulab jne.

.

No miks me siis ei saa ausad oldud? Ei ole võimalik, et kardetakse teise inimese arvamust ja põrmustavat pilku... Ühiskonna hukkamõistu... Iseennast?

.

Kui palju on suhteid, mille lagunemisel peale kümneid koosoldud aastaid heidetakse niiii paljut ette... Kus olid need sõnad, mis väljendavad ju kellegi soove ja vajadusi (või kujutlusi nendest) siis, kui oli nende avaldamiseks õige aeg... Kui janune vaevleb veepuuduses, siis oleks kena, kui ta ÜTLEKS, et vajab vaid vett... abistajad võivad ta mässida soojadesse tekkidesse, toita rammusa lihaga, silitada pead või deklameerida Pushkinit... See ei tee janust õnnelikuks.... Ja keegi ei saa aru, mis tal küll viga on, kui ta seda ei ÜTLE....

.

Andke mulle jõudu valida õigeid asju, mida öelda, et mind keegi ka kuuleks... kui seda vaja läheb...

.

Neile, kel raske... pole midagi öelda... see on nii ja see läheb üle...