Haigus, saba ja muud mõtted

Oi-oi-oi, küll nüüd oli Moorikene haige... Asi algas juba õige ammu suure väsimusega, siis sai ühel õhtul ilma salli ja mütsita tantsutunnist autosse lipsatud... ja no järgmisel hommikul kael kange ja kurk kibe... No mis see tühi Moorile teeb, jõi aga teed ja oli toimekas edasi... Vot siis hakkas nohukene tulema ja korraga... Moor ei jaksa kõndida, kohe poole sammu pealt selline kondinõrkus vaevamas, et ei saa enam edasi ega tagasi... Mis teha, turgutas Moorike ennast ja käis tööl edasi, sest töö on teatavasti jänes, kui läheb, siis on lännu:-)) Said kiired ajad mööda ja üks sõber võttis endale julguse mainida, et ole õige kodus, kui paha olla... Ja siis ma olingi. Lapsed viidi vanaema juurde (ämma muidugi), sest aias oli ka tohutu epideemia, 22st lapsest oli 4 kohal (neist üks haigena) ja lihtsalt ei raatsinud enda omi sinna viia... Ja Moor magas, oi kuidas ta magas 36 h nagu vana karu (ma ei tea, kas karud vahepeal ihuhädasid kergendavad, seda ikka pidin endale lubama). teed jõin kannude kaupa, vett teist samapalju lisaks... Nuhh-nuhh, aga nohu ronis kõigest magamisest hoolimata põskkoopasse ja hakkas seal hullu tralli korraldama, kes hädaga tuttav, see kujutab neid piinu ette... Moor võttis siis arstirohukarbi välja, otsis sealt Töllist jäänud antibiootikumid ja hakkas neid manustama... Esmaspäeval siis sai tohtrile teada antud, et oi, ma olen suremas haige, hakkasin seda rohtu võtma, aga kuuriks ei jagu, vaja lisaretsepti... Jätku see valvelauda... Ja muideks, homsest palun tööle kirjutada:-)) Mähh-muhh ja kas ikka jõuad minna, oli kalli Maarika küsimus... Ma ütlesin, et jõuan ikka ja sellega meie seekordne kohtumine lõppeski... Tore, kui on mõistvad perearstid, kes tühjast tüli ei tee... Nüüd siis krõbistan veel rohtusid ja unistan ajast, mil nasaalne võimekus taastub, hetkel tunnen vaid eriliselt rämedate haisude algosakesi ja needki jätavad mu suht külmaks...

Vahepeal sain aga teada, kus mu saba käis... Ja see polnudki saba, oli hoopis nabanöör, mis vajas veelkord läbilõikamist. Avastasin, et olen oma emast liialt sõltuv, vajan tema heakskiitu ja tunnustust.... Noh, esitan talle põhjendamatuid ootuseid enda ja oma lastega suhtlemise suhtes jne. Aga ma olen suur inimene ja suured inimesed saavad ise hakkama. Kui lapsed sünnitatakse, siis neid ka kasvatatakse jne. Saate aru küll, tuleb neist sõltuvustest lahti saada ja ongi saba kohal, kus vaja. Mina olen mina ja tema on tema, ta ei pea vastama mu ootustele ja minul ei ole vaja pingutada, et talle meelejärgi olla:-)) Lihtne, kas on?

No jah, igasuguseid põnevaid asju on ees ootamas veel, aga nendest ehk siis, kui nad kätte jõuavad, hetkel ootan vaid töö juures, et Vello asi joonde saaks ja pusin projekti teha, sellega asjad sujuvad ja saab vist hakkama küll, kuigi tõeline kergendus saab siis olema, kui asi läbi saab ehk siis täpselt ühe kuu pärast:-)

Olge mõnnad ja mis peaasi, sõbralikud...

Ah jaa, vaatasime eile poistega Lõvikuningat... Jõudsime kohta, kus lõviisa Mufasa surnud on ja Simba kedagi meeleheitlikult appi hüüab... Rassu siis teatab, et kui tema seal oleks, siis ta helistaks kohe 112 ja kutsuks kiirabi ja teeks Mufasa terveks:-))) Sain naerul sabast kinni ja kiitsin last adekvaatse ja tubli plaani eest:-))