Viimane õhtu...

Homme alustame koduteed, kohe üsna vara hommikul.... Ja õhtul saame tudida oma voodis... Mmmmmmmm......
Täna nägime ka Bulgaaria vihma ja see ei teinud meelt üldse kurvemaks, päikest on juba omajagu olnud....

Gerda on tööl saanud enda kanda väga palju asju, mida ma lootsin, et ta ei saa. Hakkame Etsi asemel uut meest valima, V tegi oma viimase hingetõmbe ja homme saame lapse... Njahhh, eks siit eemalt vaatan ja kuulan kõike läbi udu ja mõnigi emotsioon on varem läbi seeditud...

Ja nüüd, Gerda, ära edasi loe....
Täiesti imeline on olla töölt eemal ja mitte muretseda selle pärast, mis mu selja taga toimuda võib. Ma tean, et info liigub seekord ka tuhandeid kilomeetreid ja kõik oluline on kontrolli all ja heades kätes. Kui aus olla, siis ei kujutanud ettegi, kuidas hakkab välja nägema reaalne koostöö ja kuidas G. suudab minus näha oma reaalset kolleegi ja kaasteelist selles asutuses, aga seni on kõik olnud super ja mul tuleb pisar silma, kui mõtlen, millest oleksin pea-aegu ilma jäänud! Küll on hea, et mõistus pähe tuli!!!!

Nii, aga Bulgaaria... Taaskord tahaksin nõustuda suure filosoofi Sidiga: Inimesed on vastikud! Kohutav prügi ja mustus, rannas, vees jne. Nukker... Aga eks isegi ju jätame oma prahti maha, küll prügikasti, aga pole ju teada, kushu see selat edasi läheb.... Njahh....

Lisaks Kaliakra delfiinidele nägime ka millimallikaid. Need tarretisekalad meeldivad mulle millegipärast väga-väga... On alati meeldinud, alates 5. klassidt, kui neid bioloogias õppisime ja ma ei osanud ette kujutadagi, et neid kunagi peos saan hoida. Siinsed olid väiksemad ja õrnalt helesinised, kui võrrelda Egiptuse omadega, kes olid paksud ja rasked.... Rasmus kutsus mind vaatama, ise ehk ei oleks märganudki.... Vahva...

Ja siis on tulnud mulle mõte, et kas meie lapsed saavad kõik ehk liiga vara kätte. Kas oskavad nad veel tulevikus elida rõõmu väikestest asjadest - käbidest ja konnadest? Hetkel veel oskavad. Ka reisil olles näen, et parim ja lõbusaim on neil olnud laineid taga ajades ja üksteisele liiva pähe tõstes, karbikuid korjates ja üle kõnniteepiirete kitse hüpates.... naernud on nad palju.... Ja koos nendega lõkerdasin isegi paar korda südamepõhjani.... Esimene kord ehmusin ära... kadunud on see oskus ja ehk võimegi niimoodi naerda... teine kord oli juba soe tunne.... Hea...

Ja energiatase on selline, et hoia alt. Hea, et kohe tööle ei lähe vaid puhata saan, ehk õnnestub osa sellest energiast Kasteheina maandada ja nii mõndagi, mis ootel ära teha. Igasugused plaanid ja mõtted, kuidas, mis, kuhu jne...

Nii, nüüd minekut, viimane õhtusöök ja korras.... Kohtume Eestis!

Ja laagriga olen mõelnud, et ehk õnnestuks meil koguneda neljapäeva õhtul, siis reede täispäev ja laupäeva õhtuks hakkaks laiali minema? Ja kuupäevad siis 15-17. juuli? Kavas loovtants, playmais ja veel midagi ägedat? Suplemine ja suvitamine niikuinii?