Meie väike kassipoeg Milti... Leidlaps, kes oma mängude ja pugemistega juba suvel meeli ergutas.
Kadus ära ühel päeval. Kolmandal oli tagasi trepile ilmunud.
Värises, tuikus, pea liikus küljelt külejele nii tugevalt, et limpsida ega pala haarata ei saanud. Kõndimine oli enam kui vaevaline.
Hirm hakkas, polnud midagi sellist iial näinud. Ta nimi oleks võinud olla KAOS.
Süles hoides ja pead fikseerides sai pisut süüa, aga liiga vähe, vaatasin, et hakkab käest libisema see hingeke.
Meie piirkonna loomatohtrid Lüüdik & Kalja OÜ. Mees ja naine. Kõne kl 9.32 naise telefonile, aga vastab mees*: ei, täna ei saa, jah, ma tean, et reede, aga kõik ajad on täis, juba niigi oleme vahele võtnud ja kauem lahti.
Aga ta sureb äkki ära...
mees: heaküll, ma räägin teise arstiga. OK, tooge kl 10, jääb mõneks tunniks jälgimisele.
Tööl, vaja kassikohvrit, poes ei ole, apteegis saba, kl 10 on tööl koosolek, saan kohvri, koju, kass, kliinikusse, teel kõned tööle, alustagu teised külalistega...
Loomaarst - oi-oi-oi, mis toimub! Mis tal juhtus? Prognoos väga halb, aga ei ütle midagi, kohtume kl 13.30 uuesti.
Pisar, tööö, kohtumised, töö, kliinik.
LoomaArst - pole midagi sellist näinud, lisaports ussirohtu, tilgutid, vitamiinisüst...
Teadvus - ei panda magama!!! Pisar...
Koju - poputamine, toidad süles, gramm grammi haaval, tilk piima, sooja, aitad potile, hoiad kinni, et ei kukuks maha, kraabid ise liiva peale... Loomake väriseb, tudiseb, halab, aga ainult põrandal... Süles nurrub, tänulikult, õnnelikult...
Kaks päeva hiljem... Tuigerdab ikka, aga kaos on kadunud, sööb ise, joob ise, asjad ajab ise korda. Kogu pere hallitab, teleriees istujal on Tita süles, diivanilt ja voodilt aitame Tita alla, õhtul paneme pessa tuttu ja välistame kõikvõimalikud kukkumiskohad... Trepp on barrikaadide taga... Meie Tita:)
Nädal hiljem LoomaArsti juures - ei süsti, ei muret, saame kiita ja hakkame edaspidi pikka aega prednisoloni rohtu võtma. Tõenäoliselt on Tita kaotanud osa või kogu oma nägemise... Põhjus teadmata. Hommikul püüdis kellegi varbaid maha murda... Pisar... mitte valust...
Jah... Nüüd on ta Tita... kas saab kunagi veel Miltiks, eks seda näitab aeg...
* naine tunnistas hiljem, et lasi mehel vastata, sest mees oskab paremini "EI" öelda. Ja oli rõõmus, et mitte seekord....
5 comments:
Oi-oi! Aga jaksu värsketele titaomanikele ja kannatust ka - küll asjad muutuvad paremuse poole, kassidel on elusid ju nagu varrukast võtta. Meie silmapõletikuga kassipojad ei kaotanud keegi nägemist, kuigi prognoos oli, et neil silmade avanedes ei ole midagi muud olemas kui tühjad silmakoopad (ja loomaarst oli tõsiselt üllatunud, et kõigil olid silmad peas). Nii et armastus teeb imet - ka loomadega!
Pai!
Vähemalt on ta elus. Ühed mu sõbrad pidasid aastaid tagajalust halvatud njuufaundlast ja ei pannudki teda magama. Ma ei saaks öelda, et selle koera elu oleks õnnetu olnud. Võibolla saab kass ka pimedana õnneliku kodukiisu elu elada.
Selle peale väike offtopic Solile: Tserri, kes 7 aastat tagasi su abiga mu ema juurde jõudis, on küll kurdiks jäänud, aga paistab, et ei lase ennast sellest suurt segada ja elab oma rõõmsat koeraelu ikka edasi.
Tjah, vähemalt 1 hea teo olen ma selles elus ikkagi teinud - see oli Tserri mahalaskmisest päästmine. Ja isegi see on tegelikult rohkem sinu ja su ema teene.
Post a Comment