On olnud segaseid aegu... Olen vaadanud teisi, siis iseendasse pöörasin pilgu ja hakkasin otsima... Seda ennast ikka, keda siis muud.... Paistis teine sealt arvamuste ja mõtete, vastandlike soovide, kadeduse ja saladuste, köördpilkude ja pahade ütlemiste alt vaevu välja...
Rõõm suur oli, eks ikka selle üle, et on, mis ta on, alles vähemalt! Kutsusin argliku eluka sealt sodi seest välja, tegin talle kalli ja pai, siis veel ühe:)
Lubasin toetada rohkem ja aidata, silisin juukseid ja teadsin: see kola las jääb sinna, kus ta on... Mina on sealt alt selleks korraks välja pääsenud, selja sirgu löönud ja silma sädeme tagasi saanud... Ehk õpib teinekord paha eest kaitsma end, tugevamaks saab, uljamaks ja uhkemaks end upitab...
Moorile sobilikult oli metsast ka seekord abi...
1 comment:
Jah, ja sa ise oled ju endaga koguaeg kaasas - mitte keegi teine ei tea Sinu vajadusi Sinust paremini. Pea siis meeles ennast ja kui jälle sodi liiga palju saab, jälle metsa - saad aru küll, mis metsa ma mõtlen!
Post a Comment