Kasteheina mõttekesi

Kuidas ma küll üldse siia jõudsin.... Eks ikka aitähh Käpsidele ja nende suurepärasele eeskujule... Ma ei küüni küll iial Aguri mõttetööni, aga kergelt meie pere tegutsemisi saan ikka jäädvustada, et oleks endalgi mõne aja pärast lahe meenutada... Kirjutades jäävad ju alles ka detailid, mis muidu ajaga kustuksid ja vaat et olematukski muutuksid.

See nädal on olnud olnud ikka parasjagu kole... Torm viis elektri... Ja juba 24 h pärast oli see tagasi... Õnneks oleme kõik koduväliselt hõivatud ja see tegelikult ju niiväga ei seganudki, aga paanikaosakond hakkas tööle, sest viimase tormi ajal jaanuaris kükitasime nädala pimeduses... Ja toona ma mõtlesin, et lähen hulluks...

Väike meenutus:

Kahe titega üksinda metsas, vett kraanist ei tule, kaevust ei saa kätte, päevavalgus ei saa tekkidagi kui juba on jälle kottpimedus kohal... Väiksem laps vaevalt kõndima õppinud ja põrkab igale poole otsa... Külmkapp sulab ja õnnetuna vaatan tilkuvaid maasikamoosikarpe... Siis on lisaks veel üleujutus... Igal hommikul vaatad, kas jõevesi on juba vundamendini jõudnud... Aga ei jõudnud, jäi paar meetrit enne seisma ja hakkas siis vaikselt taanduma... ;) Eesti Energia lubab, et täna, siis et täna õhtul, siis, et homme.... Need ootamised olidki kõige hullemad, öelgu kohe, et ei ole ja enne 8 päeva ei tule.... Oleksin ilmselt emigreerunud, Lähtele näiteks või Nõkku... Mu kallis abikaasa ei tahtnud siis vist töölt koju tullagi, sest mu meeleheide kasvas iga tunniga... Lõpuks ronis ta ulguva tuule ja langeva lörtsi käes elektriposti otsa, lõikas katkised liinid tagant ära ja pani uued kaitsmed... Ja kinkiski mulle sünnipäevaks elektri!! vaevalt, et keegi iial paremat kinki on saanud... Ja tegelikult, olin siis nii õnnelik selle üle, mida muidu väga tavaliseks pean ja ei märkagi... Nautisin nõudepesemist ja kuulasin härdunult pesumasina vurinat... Veider see inimeseloomake...

Sel korral lisandus küll elektritusele Rassu oksendamine, aga see oli ka lühike nähtus ja üks kole öö, mis on lastega peredes ilmselt paratamatu...

Nädalavahetus tõotab kiire tulla... Tänane päev läheb kindlasti käbedalt mööda nagu reedele kohane. Õhtul väike varbasirutus flamenkoringis, mis on kindlasti mõnna... Homme tähistame mu kalli ema poolesajandiseks saamist ja veel sõber Kaupo nejaaasta tähtpäeva... Ja pühapäeval ootame ühtesid toredaid sõpru külla, keda kaua näinud ei ole...

Ja siis tuleb taas esmaspäev... Ja lapsed ei taha lasteaeda minna.... Kaarel veel läheks, aga see Rasmus on nagu mingi kole tõuk... Ei saa veel silmigi lahti, kui teatab, et täna me ei lähe ju kusagile, onju ema... R ütles talle, et jätab ta üksi koju ja läks ise välja autot soojendama.... Siis luuras ümber maja ja piilus aknast, et mis poiss teeb... Tüüp oli aga vana rahu ise: kuulas muusikat ja mängis... Lõpuks ei pidanud issike vastu ja läks vägistas lapse riidesse ja andis kutile raadio kaasa... Lahe! Varsti vist lasteaias juba räägitakse meie õnneliku pere lagunemisest, sest väga tihti viib isa ühe ja ema teise lapse aeda... Aga meil on tegelikult nii lihtsam, sest kui ühel on paha tuju, siis see ju kipub nakkuma (hea tuju ei hakka pooltki nii hästi külge;)

Varsti saab hakata päkapikujuttu ajama... Vaatame-vaatame, mis saab... Tänaseks aitab, peaks vist vähe asjalik ka olema...