Tähtsad inimesed

Kui me ilma sünnime, siis on ootamas juba posu inimesi, kes beebit uudishimu ja enamasti rõõmuga tervitavad... Nii oli ka minuga... Pole teada, kas mu isa rõõmustas, kui ma sündisin ja oma rahutu olekuga niigi segase elu taaskord uppi lõin... Mu vanem vend ju veel ei kõndinud, kui mina juba sündisin ja võin vaid kujutleda, kui raske see pidi noorele perele olema...

.

Olid siis ajad sellised nagu nad olid... emad ruttu tööle ja lapsed vähemalt sama kiiresti sõime... Ja haiguseid oli siis sama palju kui nüüdki...

.

Pikad olid need nädalad ja kuud, mil me vennaga vanaema ehk Vantsi juures olime. Mina olin küll kõrvahädas, aga Vants ainult mind ei tahtnud, ikka koos vennaga, et seltsis segasem oleks... Ta ise oli siis pisut üle 40 aasta vana, töötas karjalaudas... Rohkem mäletan ühte kohta, kus ta lambaid kantseldas ja teist, kus seakarja eest hoolitsemine ja farmi töö korraldamine tema kohustuseks oli... Rasket elu armukadeda ja napsilembese vanaisa kõrval ta nägi, aga sellest olen vaid kuulnud... Minu mälestustes on vanaisa naerusuine mees... Ta suri, kui olin väike...

.

Aga Vants on olnud üks tähtsamaid isikuid mu elus. Ta ei ole küll iial vist öelnud, et ta mind armastab - aga seda polegi vaja ÖELDA, ma tunnen seda tema murest, tema häälest, pilgust ja soovidest. Ta on lihtne naine... Teeb asju nii, nagu ise õigeks peab, kuidas oskab ja suudab... Kuni keskkoolini, isegi ülikoolis veel olin igal suvel tema juures... Sain teada, kuidas tomatitele tuleb istutusauku panna kalapäid (väkkk!), kuidas marineerida kurke, keeta moosi, teha kaneelisaia, millised seened sobivad süüa ja millised teps mitte... Meie seenelkäigud olid äärmiselt erilised.... Olin siis veel väga väike, kui ta mu kaasa võttis, seljas läbi padriku tassis... Küllap ma vahel virisesin ka (ma arvan), aga nüüd meenutan seda hella südamega ja tassin oma lapsi metsa seenele, õpetan neile, mida võtta, mida jätta...

.

Vantsi moraalsed tõekspidamised on väga konkreetsed: on asju, mida ei sobi teha ja on asju, mida sobib... Need ei ole mingid ületamatult kõrged ideaalid, pigem leebed manitsused, mis mõjuvad aga seda enam... Kui tihti ma nooremana talle muret kurtsin... Tihti ei kurtnud ka, sain lohutust lihtsalt sellest, et võisin ta lähedal olla... Vesised pihtimused ja jutuajamised pole tema stiil... Ikka tegutsemine ja konkreetne asjade lahendamine... Ilma suurema jututa...

.

Vants nuttis, kui kuulis, et mu pojake on sündinud... Ta muretses, kuidas ma kosun, ta teadis, et mul on raske, aga teadis ka, et saan hakkama... Ta nuttis ka siis, kui sündis mu teine poja, ta arvas, et see oli mulle liiga raske, sest Kalutt oli ju kaalukas poiss, aga ta teadis, et kõik saab korda... Vants oli see, kes tuli meile appi poisse hoidma, kui ma pidin tööl käima ja kallis ämm vahel hõivatud oli... Vants leiab alati aega, et teisi aidata ja mul ei ole tema jaoks millestki kahju...

.

Jah, tema mälu hakkab tasapisi tõrkuma, tema füüsiline pool on 70 aasta jooksul palju räsida saanud ja logiseb mitmest kohast... Kuid tema heasoovlikkus ja armastav hing ei ole kuhugi kadunud... Ikka leiab ta aega kuulata, ikka on nõus andma näpunäiteid, kuduma lastele sokipaari... Ja ta helistab, kui ma tema juurest tulekuga hilja peale jään... et kas ikka jõudsin tervena kohale...

.

Olen temalt õppinud palju... Eelkõige tahan hoida endas seda soojust ja püüan oma lähedastele teha samavõrra head... ja teada, et teod on need, mis loevad... sõnad on tihtipeale tühjad...

.

Vants on praegu haiglas, tal on kopsupõletik ja muud hädad... Loodan väga, et ta paraneb pea...

Jõulud läbi..

Mõni on seda vist isegi märganud... Väljas on kaunis kevadine õhustik... Ma olen siin vahepeal igasuguseid lahedaid mõtteid mõlgutanud... Üles tähendamiseks ei ole aga mahti saanud, mis teha... Või ei ole ma seda mahti ka võtta tahtnud...

Olen mõtisklenud, kui tore võiks olla elu, kui mehed oleks pimedad ja naised tummad... hmmmm, no äkki ikka oleks?

Olen mõtisklenud, et liiga kergelt murtakse lubadusi, mida teistele antakse... Või antakse siis lubadusi, mida ei olda valmis täitma... Mis see siis olgu... Nii ei ole ilus... Maailm oleks kui hulluks läinud...

Ja siinkohal on mul üks tänupalve. Ma tänan kõiki oma sõpru, kes mõtlevad vahel mu peale hea mõttega, kes tunnevad sisimas mu vastu soojust ja sõprust... Ma tahan tänada oma lapsi, kes on nii võrratud, et ainult üks emasüda teab, mida ma ma mõtlen... Tahan tänada oma kallist kaasat, kelle kõrval õpin inimsoo kohta nii mõndagi... Oma ämma ja muid sugulasi, kes naeratada jaksavad... Tahan tänada seda, kes on teinud võimalikuks minu kauni kodu, õnnistnud mu ettevõtmiseid ja annab lootust, et elu läheb ainult paremaks ja ilusamaks...

Me teeme kõik omi valikuid... Üks valusam kui teine... Ma soovin, et minu valikud ei teeks teistele haiget, ma soovin, et mu valikud viiksid edasi ja ma ei taha enam kirjutada... Tahan, et kõigil oleks oskus teha oma valikuid nii, et valu oleks vähem...

Segane-segane, aga mõni ehk mõistab natukenegi, mida ma öelda püüan... Jään nüüd vait ja katsun järgmisel korral ladnamat juttu ajada:-))

Telegramm

Puhkus möödas...

esmaspäev - haiglane olek, pikk unelemine voodis, õhtupoolikul kraamimine

teisipäev - tööl

kolmapäev - jõulukinkide suurshoppamine (puudu veel 2 asja)

neljapäev - hommikul Kaaluga Luninisse, sest kõriturse oli liiga lähedal, jube köha jne. Tuli loobuda Pepe Justicia flamenkotrupi nautimisest, sest ämm on ka inimene ja sellises seisus laps on liig mis liig.

reede - laps hingas taas ja ajasime seda vähest korda segi, mis varem loodud sai.

laupäev - Coca-cola plazas ifi laste jõulupuu... Rassu käis koos emme-issiga, venna oli Liiviga kodus. Flamenkopingviinid Lustakates jalakestes on vahvad.... Mul on ka südametants:-)) Õhtusöök Mc Donaldsis.

pühapäev - Rassu esimesed köhamärgid, muidu kodune olemine, näitasin Kaalut taaskord Luninis... Kõik OK, aurutame edasi...

esmaspäev vaba päev... Rassu köha muutubki köhaks

teisipäev - Risto ka haige, jääb lastega koju, Rassu seisund väga halb, õhtul saab Ventolini ja hakkab jälle hingama

kolmapäev - tööl hullumaja nagu ka eile, aga elan veel... Mehed haiged, vast kosuvad!

Muljed... palju, tahaks teha, aga kõike ei jõua ei saa, mõni valik on raskem kui mõni teine... Kõike kaunist

MM

No nii...

Nädalavahetus Pärnus mõjus väga mõnusalt, kuigi lõpus kippusin mossama hakkama... Mis teha, eks püüan ennast parandada... Igatahes Alias ja Reis ümber maailma on toredad, kui seltskond hea... ja nalja sai nabani... piilupar mc Donalds ja imiku radiaator, William vallutama... Noh, need sõnad toovad veel pikalt muige suule...

.

Nädal tööl on sisutihe, aga mitte tappev... poisid enam-vähem ja jõulutrall saab reedel hoo sisse... Risto sünnipäev ja Ifi jõulupidu Tallinnas... laupäeval ehk paar külalist... pühapäeval Tallinna flamenko-Maria trenn... ja esmaspäeval nokin kodus nina... St ma koristan higimull otsa ees:) kui jaksan ja viitsin...

.

Puhkuse päevad on juba kõik täis planeeritud... Jõgevale peaksime jõudma neljapäeval, kui midagi paha ette ei tule:-)) saab Kaisu Anni sünna ka maha pidada, sest õigel päeval meist saabujaid ei ole...

.

Taaskord tuleb tõdeda, et detsember on üks hull aeg...

Väike lisa eelnevale

Sõidame hommikul lasteaia poole. Rassul käsil jutt puude saagimisest. Räägib nukralt: tead, mõni saeb kohe nii madalalt, et kändusid ei jäägi järgi.
Emme: no ega neid kändusid ju niiväga vaja ei olegi.
Rassu: on küll, kuhu siis vanamutid istuda saavad, kui metsas ära väsivad?!
Emme: No istumiseks on vana känd hea küll, aga tead, see sõna vanamutt ei ole väga ilus sõna. Sa võid öelda vanatädi või vanaproua või lihtsalt vana naine...
Rassu: aga, emme, kui see on üks päris mutt, kes on vanaks saanud, noh, see, kes elab muidu mulla all, kas siis võin tema kohta vanamutt öelda?

Lapsesuu

On meil alles sõjakad lood olnud... Kole Metsamoor ajab naisõigusluse (no vähemalt võrdõigusluse) jura ja vihastab sellega vaest Metsatölli kohe koledasti... Aga selleks korraks on arved klaaritud ja rahu temaga... Vähemalt järgmise korrani...

.

Mõtlesin siin, et paneks kirja mõned ütlused, mis kratid on kuuldavale toonud, mõnikord hea meenutada:-)

.

Meie esimesed ametlikud jõulud uues kodus, ehk siis Kaarli esimesed jõulud... Meie kass oli paar nädalat enne pühi õnnetult surma saanud. Viisime jõuluõhtul küünla ta hauale, seletasime siis Rassule ka, et nüüd Sooru magab seal ja me paneme talle küünla, et teda meenutada... Peale seda läksime kalmistule... Jalutasime seal, vaatlesime sadu küünlaleeke, kui korraga poja sosistab: Nii palju kasse!

.

Kaarel (2,5) koksab kiiguga emmele vastu pead. Emme teeb kurba nägu, et oi ja ai, nüüd on mul ju valus... Kaarel vaatab ja ütleb siis: no puhu endale siis peale ometigi!

.

Rassu (4a) vaatab köögis toimetavat emmet ja ütleb siis: Emme, kui sa meil siin majas veel kaua oled, siis mul hakkavad küll põskedele punetused tulema.

Emme: Mis asjad sulle sinna tulevad?

Rassu: punetused noh, see tähendab, et keegi on juba küllalt suureks saanud ja hakkab armuma ja endale naist otsima.

.

Rassu (4): Emme, meie hakkame issiga mereröövliteks, kui ma 27 aastaseks saan, siis me saame püssiga tulistada ja mõõgaga vehkida.

Emme: Kelleks mina siis saan?

Rassu: Sina oled muidugi mereröövlite naine.

Emme: oh, kas siis saan mina ka mõõgaga vehkida ja püssi lasta?

Rassu, ei, siis saad Sina süüa teha!

.

Jõulusoovid 2006: Rassu teatab, et tema tahab jõuluvana käest: pikka püssi kuulidega ja auguga, millest saab sihtida ja rihmaga, et selga panna.

Kaarel vastab sellele küsimusele, et tema tahab hapsi!

.

Rassu (4a): Emme, miks Sul see plaaster kõhu peal on?

Emme: on see on selleks, et tita ei hakkaks kõhus kasvama.

Rassu: aga võiks ju juba hakata!

Emme: No võib-olla kunagi hakkabki, aga emme peab enne natuke puhkama, emmed ei jõua nii palju lapsi sünnitada, aga kas Sa tahaksid poissi või tüdrukut?

Rassu: kindlasti tüdrukut, ma tahan endale õde!

Emme: no aga seda ju ette ei tea, äkki sünnib veel üks poiss.

Rassu: Miks sa siis tüdrukut ei sünnita? Kas Sa ei oska? Tädi Riita küll oskab!

Emme: no neid asju ju ei tea kunagi, kumb laps tahab sündida... Tädi Riital ei ole jällegi ühtegi poissi.

Rassu: aga las tädi-Riita siis sünnitab ühe tüdruku ja annab meile!

.

Lillu ja Rassu (mõlemad 4a) tulevad õuest tuppa. Lillu koorib ennast ikka kohe üsna-üsna paljaks.

Rassu (jahmunult): miks sa kõik riided seljast ära võtad?

Lillu (edvistavalt nagu õige lehtsaba): Mis siis, kas sa kardad, et ma hakkan sulle meeldima või?

Rassu: kardan jah, seda ju ometigi vaja ei ole!

.

Nii tänaseks aitab, eks kunagi saab täiendada... Nädalavahetusel oleme lastevabalt Leedega Pärnus ja leidsin ühe nädala puhkust... Selle võtan detsembri esimesel nädalal välja vist:)

Hommikusöök koos tsirkusega...

Küll oli eile tore õhtu... Kallis Töll pani lapsed kl 20 voodisse, mina sain dushi all käia, varbaid kreemitada ja teed lürpides CSId piiluda (ja muidugi Kaarli lõputut laulujoru kuulata, sel lapsel oma ristiisaga mõndagi ühist)... Läksin siis ka ühel hetkel koikusse... Ja hakkas pihta...

.

Emme, emme, kus sa oled? (Moor jookseb tulistvalu teise tuppa ennast näitama....)

Issi, emme, ma tahan teie juures magada...(See hääl kõlas juba päris mu padja ligidusest, tõmbasin siis koomale ja lasin Rassul meite vahele ronida)

Issi, emme, miks teil siin nii palav on? Ma lähen oma tuppa tagasi... (Moor kablutab kaasa ja paneb öölambi põlema... )

Emmmmmmmeeeeeeee, mingi kole liblikas lendas mulle vastu silma!!!! (Moor tormab paanikas Kaalut lohutama ja kahtluseuss närib mind siiani, et see "kole liblikas" oli nt pehme mänguasi, millega unetu oma unehõlmas suikuvat venda äratada püüdis)

.

ja kui lapsed järjekordselt tudivad hiilib Moorikene öist aega arvestades äärmist järjekindlust üles näidates tagasi oma voodisse... Kuid veel enne, kui ta uinuda suudab...

.

Emmmmme, issssi, mul on oma toas liiga paha uni! Ma tulen teie juurde tagasi (ja tuligi!! Moor teeb ruumi ja valvab, et laps kahe teki alla ei satuks ega unise Tölli all lömastatud ei saaks)

Emme, millal me üles tõuseme, kas ikka on veel öö, ega ma Sinu sõber enam kunagi ei ole (ja siis võttis mu kaela oma raudsesse haardesse ja uinus)

Emmme...emmmeee...uuuuuuks (Ma ei tee välja ja varsti saabub teises toas vaikus)

.

Hommik, Moor teeb silma lahti, krt!!! 7. 32 ja tööpäev algab teadagi kl 8, lubasin enne ju lapsed ka veel ära viia, kus on Töll ja miks ta mind üles ei ajanud... ??!!

.

Töll on all ja ütleb, et lasi mul magada, sest kui oleks üles ajanud, oleks sõimata saanud ja kui ei ajanud, siis sai ka, aga natuke hiljem!! Seepeale jäi minukesel üle vaid nentida, et kui oleks varem ajanud, siis oleks ma lapsed ise viinud, aga nüüd jääb see töö ka talle... Mu kael oli kange, pool keha koos käega surnud, nägu paistes, juuksed kui kunksmooril (see eileõhtune peapesemine)...

.

Viskasin siis vorsti leivale ja hakkasin nosima, kui kuulsin, Karluti resoluutset teadet: emme, ma ei viitsi enam magada! Õnneks läks issi talle tere ütlema, mina hävitasin lapse eest salaja kohukest, sain napilt paberi prügikasti ja kohuka suhu... aga no kurgust ta edasi ei läinud ja läkastamist oli ikka omajagu... Ei tasu ikka nii ablas olla ja laste eest salaja maiustada...

.

Istusin siis äääääärmiselt mornina laua taga ja püüdsin tunnetada, kuidas eluvaim mu keresse sisse poeb (aga see oli vaevaline pugemine), kui kallis Töll eriliselt õitsele puhkes, rääkis lapsevanema rõõmudest, kallistas mind ja laulis hüpeldes ja asjakohaseid kehaväänamisi sooritades reibastavat laulu: See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen... Sest et igapäev püsivalt on vaja karastada end kraanivees või kuidagi niimoodi... Ja ta sai mu naerma, kõigele vaatamata... Põgenesin naerusuiselt kodunt ja tundsin äärmiselt mõnusat värsket lõhna õues... Talvine vihmasadu oli suisa kevadise illusiooni suutnud luua:-))

.

Aitähh kallis Metsatöll, et Sul oli mahti oma huumorimeele riismed täna hommikul üles otsida ja mulle appi tulla! Ja ära nüüd selle peale liiga ülbeks ka mine!!! Ülejäänud päev on olnud päris mõistlik...

Eheeeee

Kired lahtusid rutem, kui kavandatud. Olin plaaninud ikka terve nädalavahetuse klähvida, aga pühapäeva hommikuks oli viimnegi tigeduseraas kadunud... No asja muidugi sai arutatud ja arutatud, eks näis... Järgmise korrani või kuidas seda nüüd öeldigi....

.

Tallinna flamenkotreener Maria on viimasepeal, suurepärane tehnika ja väga hea pedagoogika! kui ei hilineks ka veel, siis oleks kõik korras.

.

Kaarel jäi megahaigeks... Laupäeval temperatuur üle 39 ja köha selline, et tahtis ära tappa... Kõritursest pääsesime ilmselt tänu pidevale inhaleerimisele... Pühapäeval juba poiss kui ponks, no ikka köhib veel, aga surmahirm läks taaskord üle... Eks katsume teda sel nädalal kodus hoida ehk kestab siis tervis paremini, kui on immuunsus ka veidi rahuneda saanud...

.

Teen nüüd tööd ja siis kiman kojuu, et Töll saaks tööle minna... Homme ma tööl, ülehomme kodus, siis 2 päeva koolitusel...

Midagi veel!

Eile õhtul sõime õhtusööki... Mitte, et selles midagi ebatavalist oleks, aga juhtus nii, et unarusse jäetud Moorike unustas kodanik Ketšupi poodi maha... Ja siis läks lärmiks, sest ilma punase tomatiilmelise pastata ju ei ole võimalik midagi süüa, kohe pannkookki peab sellega kaetud olema...

Mina räägin, et sai ju eile otsa, mäletad, ise vajutasid viimase piisa sinna peale... Laps juba võtab kahvli, et arglikult esmakordselt elus ketšupita makarone proovida, kui mina ei saa oma jutuvada pidama ja lisan: ...ainult ketsupi lõhna veel tuli.

.

Rassul silm säramas: kui oli lõhna, peab olema ka ketshupit... Ja no koos Tölliga mindi mu mõrtsukalikku pilku ignoreerides (milles kogu meie meespere on väga osav) prügikasti juurde, urgitseti välja pudel ja mu kriisetest hoolimata pitsitati sealt pool teelusikatäit sodi välja!! No pudel enne loputati kegelt üle, aga see mind ei lohuta!! Sajatasin veel, et sotsiaaltöötajal on asotsiaalne pere, aga keda see huvitas... Laps sõi ja kiitis, küsis juurdegi ja teise portsu pistis kinni ilma igasuguse punase pastata!!!

.

Ela siis sellistega, töö tuuakse koju kätte!

Kired möllavad...

Ega ei tasu Moorikesel arvata, et kui ta on nii ülbe ja poetab poole sõnaga, et kodus kõik OK, siis see fraas karistuseta jääb! Kussa hull-loom... Nii pööras Metsatöll ka ära, ei tea, mis valu teda täpselt vaevas, kes kus ootas ja mis kuskohast sügeles, aga sellist macho-teksti annab ikka otsida.

.

Ma ei hakka nüüd siin inimesi oma kalli kaasa sisedialoogi jahmatava väljundiga tüütama, aga üheselt öeldes peab naine olema vastpügatud murust veel mm võrra madalam, rääkida võib siis, kui suur Meesjumalus selleks loa annab ja üleüldsegi: Moor, lõpeta oma kalli mehe ahistamine, allasurumine ja vaevamine! Tema elu ilusamad aastad oled Sa, vana nõid, ära rikkunud! Nüüdsest need lood muutuvad: mees tuleb, kui mees tahab, mees teeb, mis mees tahab ja millal tahab, mees täidab mõne teise pereliikme soovi, kui teda härdalt palutakse, anutakse ja noh... mõnes asjas abistatakse:-) On asju, mida mees SUUDAB küll ka üksinda teha, aga eelistab pigem kellegi seltsi:-))) Mees hakkab nüüd ELAMA.

.

Ja ma vihastasin siis niimoodi, et kuigi nüüd naeran, oleks tol hetkel võinud selle raevukogusega mõnegi linna maamunalt pühkida ja mõnegi mehe kuu tagaküljele kupatada...

.

Nüüd siis on kallis Töll saanud ringi aeleda (pere huvides muidugi, sarkasm) ja jälle kukununnu ja oma armast leebet Moorikest tagaigatsev kehkenpüks! Puu otsa! Moor marutab veel vähemalt tänase õhtuni ja kui kõik hästi läheb, siis nädalavahetuse ka otsa! Ärgu siin tulgu ette kujutama, et nii need asjad käivadki... Kui ta ettevaatlik ei ole, ajan luuale (loe Ketsile) hääled sisse ja põrutan nõiatempusid tegema!!!!

.

Aga Vanaema W võiks kampa lüüa!

.

Kui ikka ise oma elu keeruliseks (loe põnevaks) ei ela, siis ei tee seda ka keegi teine! Kuigi vahel mõni abistab natuke;-)

Uksed valla...

Hehh, küll ma teen nödinud nägu, kui sõberblogid vana kirje ette viskavad... Ise aga suht-suht laisaks muutunud.. No mis teha...

Meil on täna avatud uste päev. Kodanikud olid oodatud kl 12 tornikella mängu kuulama ja siis linnapea juurde küsimusi esitama. Edasi oli võimalik valida endale ametnik ja tema jutule hiilida, aga minu juures käisid vaid mõned lapsekesd küsimas, mis on mu "lemmikharidus", millele ma keeldusin vastamast... Hiljem selgus, et nad tahtsid teada, mis on mu lemmikharrastus:-)) Siis uurisid nad mu lemmiklille jm, mida tore pr. Eeva oli neil palunud välja selgitada... Intiimseks asi ei läinud.

.

Küll käis aga hommikul mu kallis Töll avatud uksest sisse ja tegi minust pildi... Sellise kelmika... Proovin selle nüüd siia üles panna, kas õnnestub, no seda ei tea...

No see pilt, läks nüüd küll sinna, kuhu ise tahtis, aga vähemalt läks... Kuulsin hommikul eakamatelt kolleegidelt, et kodanikupäeval peaks ikka kraenurgad sirgu olema, aga noh... kes teab, mis valu neid vaevas...

Hirmsat tormi lubatakse taaskord Eestimaa pinnale. Meil metsas on juba vesi varutud, sest elektrivooluga on teatavasti sellised lood, et kui telekas öeldakse sõna torm, on meil pimedus ja vaikus majas... mis siis, et räägiti möödundtalvisest rajupuhangust. Tundlik teema ühesõnaga.

Sõber jõudis Austraaliasse kohale. Kirjutas, et sooja 29 kraadi ja niiskevõitu... Puhh, tulgu siia ja saab teada, mida niiskus tähendab. Loodetavasti läheb tal seal kenasti!

Poisid on lahedad. Rasmuse ülesajamine on järjest raskem, ma loodan, et kella keeramine mõjub selles suhtes kuidagi rõõmustavamalt ja teeb silmaluukide avanemise vähem vaevaliseks. Eile ütlesin, et kutsun kraana, juba helistasingi kraanajuhile ja andsin teada, et meil on üks palja pepuga laps vaja emme autosse tõsta, tegin katuseakna lahti anna aga minna... Siis tuli rong, mu päästja. ütlesin, et nüüd kraana tulemas ja läheb tõstmiseks... Kutt oli minutiga voodist väljas, riides ja ma pidin kraanajuhile kõne võtma, et mingu aga rahus tagasi;-))

Täna hommikul siis läksin tormihoiatusega ja ütlesin, et meil on kohe vaja minna ja tee üle kontrollida, et ega öine tuul ole mõnda puud ette murdnud... Saime ka valutult kodunt minema, Karlutt ainult kurvastas, et ühtegi puud ei olnudki tee peal! Eks õhtul otsime uuesti:-)).

Nädalavahetus tõotab tulla tore... Homse päeva vedeleme kodus, ravutseme Kaalu köhajääke, pühapäeval ootamas jalakeerutus Töllu kaenlas ja kui hästi läheb, siis ka väike trehvunks klassiõdedega.... Eks paistab...

Mu kutsik pandi ketti, et hulgub ringi ja kiusab kodanikke... Nii kurb... Nüüd pean endale selle aja leidma, et teda ikka metsa jooksma viia... Hmmm, hea põhjus endale uusi dresse nuiata, sest koeraga metsa minemiseks on kindlasti vaja vingeid kiledresse, mis tuult peavad... Muidu ei saagi üldse minna!! Ja uued botased oleks ka vajalikud... hmmmm....

Muideks, kes kutsikaid tahab, see läheb ja valib sellelt lingilt endale sobiliku välja:

http://www.hot.ee/kiharakoer/koduotsimiskuulutus.doc mõnel on küll juba soovija olemas, aga kiibistatud-vaktsineeritud-ussitatud on kõik...

Mis veel... Kodune elu on natuke paremaks muutunud... Moor on elu paratamatustega leppinud ja rabab usinalt edasi, et ainult meespere rahul ja õnnelik oleks... Naise õnn on mehe õnn;-) Mis siis, et temakesel diagnoositud viimasel piiril rauavaegusaneemia ta varsti hauda saadab... Naisi on ju maailmas veel...

Tormlevat sügist, kallid kaasmaalased...

PS Kets sai talveketsid alla:-))

Elu paratamatused?

Hakkasin kirjutama ja no mida ei tulnud, oli pealkiri, sest midagi tarka täna ju taaskord tulemas ei ole... Aga samas sõrmed sügelevad ja kõik see nädal olen ringi käinud ja mõelnud, et nüüd ma lähen ja kirjutan sellest ja jäädvustan selle või teise asja, aga võta näpust, tegudeni pole jõudnud.

.

Olen siin mõtisklenud soorollide-kolekollide kohta. Kuidas see nii on, et mehel on võimlaused ja naisel kohustused. Mees viib lapsi lasteaeda, teeb süüa, peseb nõusid, naeratab, sööb, magab, töötab jne, kui ta seda tahab, selline keskmine naine aga teeb kõike seda siis, kui mees ei taha ehk tema enda soovid ei loe siin kuigivõrd. Sest asjad on ju vaja ära teha: lapsed peab aeda viima, sest muidu ei saa tööle minna (mees teatab ju tihtilugu isaselt, et ära siis käi tööl, küll ma sulle mammuti tapan), süüa peab tegema, sest muidu on lapsed nälgas ja ise ka, rääkimata vinguvast mehest jne. Need võivad olla neurootilise naise ettekujutatud "pean" tegevused´, ja tegelikult minul isiklikult ei olegi midagi selle vastu, et neid teha - ma lihtsalt ei või taluda seda, et keegi seisab kõrval ja ütleb, kuidas, mis järjekorras ja mis kell ma midagi tegema pean. Kahju kohe, et vana Metsatöll seda ei loe, aga tahaksin talle öelda, et ma suudan küll nõud restile paigutada ka ilma tema instruktsioonideta, suudan viia lapsed õigeks ajaks aeda, kui saan nad kl 7 üle ajada, mitte kl 8, mil mu tööpäev juba ametlikult alanud on, ma saan perele tervisliku ja maitsva õhtusöögi tehtud ka ilma tema kriitiliste vahemärkusteta, et mis see veel on ja minu ema küll nii ei teinud... No mis ma ikka halan, ise talle naeseks läksin, nüüd pean oma risti kandma...

.

Sõnavabaduse juurde jõuame ju ka. Ma ei saa lasta kallil kaasal vait olla, aga kui ma keelan ära enda kallal irisemise, siis hakkabki ta valdava osa õhtutest vaikima, see oleks jälle nõme ja võiks nii umbes poole aasta pärast minus küsimusi tekitada... äkki isegi soovi, et ta natukenegi vigiseks... noh nii hääle meeldetuletamise mõttes või nii...

.

Aga lapsed on tublid ja vahvad. Kütivad jätkuvalt draakoneid, mõõku, vibusid ja kirveid-pistodasid on kogu maja täis. Eile pidin neile noolekotti õmblema (mispeale Rass läks ja Töllile võidurõõmuga teatas,, et emme oskab küll õmmelda, mis sa valetad, et ei oska) ja mõtlesin, et see mõõgahullus on meil kestnud nii umbes hansapäevadest saadik... Küllap süüdlased nüüd ennast ära tunnevad ja natuke häbenevad, aga jah, sellest Käpapere relvalaost sai meite vanem muna tugevalt inspiratsiooni...

.

Nüüd hakkan asjalikuks, teen tööd ja hüppan siis rõõmsasti nädalavahetusse, pühapäeval loodame taas jalakeerutusüritusele maabuda ja muul ajal niisama kodus-metsas mütata...

pisikesed mõtisklused

minu pisikeses peas...No mis ma ikka mõtlen... elust ja asjadest, kommunikatsioonist...

Pühapäeval käisime Tölliga jalga keerutamas, kohe korralikult ja kõik viini valsist rumbani sai läbi hööritatud... Siis korraks väike peatus Kudzu juures, kes on niiiiii kadestamistväärselt ümmarguse kõhuga, et on kohe...

Edasi shopingule lõunakeskuse hella rüppe, mis päris mitu tundi mu meeli köitis... Liikumiskiirus oli ikka üsna mitusada eeku tunnis, aga no paar korda aastas naine lihtsalt peab sellised retked üle elama...

Ja siis: vol 1:

toppisin parasjagu selga ühte musta särki, mis flamenkotibile ju kohustuslik, kui helises taskutelefon ja mu ema oli toru otsas ning küsis hukkuja häälega, et kuidas mul läheb... No minu vastus oli, et hästi, mis juhtunud on... Küüniline küll, aga ta helistabki mulle 99% juhtudest, kui midagi lahti on... Ei, muud ei ole midagi, aga Vend vanem olla teinud autoavarii... Noh? Kuis tal on? Oi, see juhtus öösel, sõitis koju, kaine, turvavöö kinni, metsseakari oli teele jooksnud... Vend vanem põrutas oma autoga sinna sisse, kaotas teadvuse ja lamas tähtede valgel öös kuni keegi hiline mööduja kiirabi kutsus... Nüüd lamab ta haigemajas, kateeder sees, verest pooltühi, pea saja õmblusega kokku tõmmatud, jalg vaevu küljes jne, auto läheb vanarauda, sellega pole enam midagi teha...

.

Oi, mul oli paha olla... Moorikene tundis ennast eriliselt mõttetu tibina, et shoppab poes ringi, kui teine vaagub elu ja surma vahel... Ja mõtlesin kõigist neist kordadest, mil Vend vanema maapõhja olen sajatanud, kui ta lubadusi murrab, raha "laenab" või vanaema tagant suisa võtab... Mõtlesin, et näed, nüüd inimene korralikuks hakanud ja kõik peaks olema korras, kasvatab last ja armastab naist - ja ikka sellised saatuselöögid... Mu väike süda valutas kõvasti, et mis neist saab ja kuis ma neid aidata saaksin...

.

ja siis vol 2:

Helistan esmaspäeva hommikul Vend vanema naisele, et uurida, kuis neil läheb ja mis ja mida... hakkas tulema... ei olnud Vend vanem üksi autos, oli maani täis ja oma auto kõrvalistmel. Juhikohal platseerus keegi samas seisus kamraad, kel juhtimisõigust ei ole... Metssead võisid olla purjus velle unesegane luul, tõenäolisemalt lihtsalt väljamõeldis... Luumurde ega sisemisi vigasusi pole, pea ja jalahaavad on küll reaalsed, aga paranevad ilmselt väikseid arme maha jättes... Auto sodi küll, sest olla vastu kiviaeda potsatatud... No tühja sest...

.

Vot siis, millised on lood... Kuidas manipuleeritakse teiste kaastunde ja muretsemisvalmidusega... ja kuidas ma ikka ja jälle lasen ennast Vend vanema poolt ära lollitada... Krt küll ma ütlen, vihast tulid siis hoopis pisarad silma ja kogu kaastunne kadus... Kuna haavad surmavad ei ole, siis soovisin esimese hooga, et nad vähemalt põrguvalu talle teeksid!!! Ja kas ma olen julm? õel? tige? kibestunud? Ma olen pidanud elu aeg kuulma, kuidas Vend vanem on niii tark ja andekas (mina olen niisama tubli), kuidas ta võiks saavutada mida iganes... (minul lihtsalt veab) jne aga nüüd on minul kopp ees, kui inimene on nii hoolimatu, vastutustundetu ja võiks öelda, et suisa jõhker manipulaator, siis kena elu talle, aga elagu mõõdukas distantsis!

Vot nii on siis lood meil siinpool sood... Elan edasi nagu enne ja üks lootus, et ´mina ja Vend vanem kunagi normaalselt läbi saada võiksime, et toimiks vastastikune respekt ja austus... Noh see on nüüd järgmiseks aastakümneks kadunud, vähemalt...

Muidu on elu ilus!!!

Esmaspäev...

nagu esmaspäev ikka, lapsed aeda, ise tööle, sehkendan ja asjatan siin, et homseks vastuvõtupäevaks hoog sisse saada. Vaja üks vanainimene hooldekodusse viia ja teised seal üle vaadata... Eks näis, kuis kulgeb...

.

Eelmisel nädalal käisin mina oma tagasihoidlikus ja edasipüüdlikus isikus ärinõuandla konsultatsioonil, et kuidas ikka luua MTÜd ja kas ametnikuna on mul eetiline seda teha jne. Sain kuulda vähe uut, aga palju positiivset ja suure tõenäosusega hakkan ma miskit ikka pusima:-))) Väljakuulutatud nimekonkurss oli viljakas, aga noh: valu ja vaev, võlg ja nälg, soe lõpp - vaevalt, et ükski neist nimedest meelitaks inimesi meie hooldusteenust kasutama;-)) Kui on ideid, siis laske tulla...

Igatahes on selline plaan, et hakkaks midagi tegema, eks aeg näitab, kaugele mu plaanid seekord jõuavad...

.

Reede õhtul tulid külla Leed ja Kreelad... Tähistasime siis seda, et igas peres on uus auto (minu kallis Getz peab 7-kohaliste hiidautodega vapralt konkureerima), siis veel seda, et igal perel on 5 aastat täis - meil ja Kreelatel abielus oldud, Leedel tuttavad oldud... Ja no õnnistasime siis Kasteheina nime ka ära. Selle puhuks olid küllatulevad pered lasnud teha uhke sildi, puust ja käsitsi uuristatud: KASTEHEINA, oi kui kena see on... Ideeliselt hakkab see rippuma kettide otsas meie värava kohal:-))) Silt on mega, ma ise plaanisin seda Ristole jõuluks, aga nüüd pean midagi muud välja mõtlema... Megamast veel megam on aga see, kuidas nad seda sahkerdasid, juba paar kuud tagasi sildi ära tellisid, kõike saladuses hoidsid (isegi Aili!!!) ja siis meie juures peo korraldasid:-))) Väga lahe, kõik läksid küll vara magama, aga nädalavahetus sai ju kenasti alustatud...

.

Laupäeval viisime lapsed lõunast vanaema juurde ja läksime ise kinno, vaatasime mingit noortekat, kus keegi Tucker pidi surema, no polnud viga, 15 a tagasi oleks paremini peale läinud, aga noh...

Edasi kulgesime poodi, sai tunnike osteldud ja siis tantsupeole mindud... Ikka valss ja fokstrott ja samba jne... Paar-kolm korda said tantsud läbi tehtud, et palju meeles on jne... Siis läks grupikaks ja me hiilisime minema... Pühapäeval tahaks trenni minna küll, see on ikka väga lahe!

Õues vaatasime, et kell hakkab 21 saama, jõuame veel lapsed haarata ja oma koju magama viia... Targu helistasime ja kuulsime, et Karlutt juba tudib... Eheheee, läkisme siis raeplatsile kooserdama - oi-oi, kui palju kohvikukesi on sinna kasvanud, nagu seenekesi peale vihmasabinat... Maandusime siis romantilises ja satsilises Pierre'i shokolateriis... Süüa mõnusat puhast shokolaadi ja juua peale kuuma rammusat shokolaadi...mmmmmmmmmmmmmmmmmmm See oli no lausa ma ei teagi kohe, lummmav, eriti shokohoolikule... Ja sealt siis vurasime koju ja mina keerasin kohe kossama... Töll vaatas veel veidi telekat, aga mina virgusin alles peale seitset... Uni oli niiii magus... Küll on vahel hea rahulikult ärgata:-)))

.

Pühapäeval küsis Töll, et kas ta peaks hakkama väljakirjutatud antibiotse sööma või päev otsa vinguma... Ma muidugi soovitasin tal end ravima hakata, sest vinguv mees - no teate isegi, pole ju miski suurem asi mees... Tema muidugi arvas teisiti ja lasi jorinat kuni hiliste õhtutundideni.... Ma saan aru, et inimesel on paha olla, aga no mina ju ei ole selles süüdi... Ma ei lasnud ennast sellest suuremat häirida, käisin lastega Lottet vaatamas ja kuigi saal oli triiki täis, saime meie mõnusa kogemuse võrra rikkamaks...

.

Elu on ju ilus, ka sügisel, kui sajab vihma ja mees joriseb... Lapsed on igatahes olnud megatublid, püüan olla neile vääriline ema!

Ei midagi

ole öelda tegelikult, veeretan aega, teen üht-teist, flamenkotan, laulan üksi autos, ootan homset päeva, mõtlen, kas indiaanisaun on ilmakohane, ajan kartuliäri, lähen koosolekule, et kuulda, et mu vanem laps on liiga uje ja seltsimatu, aga muidu üsna tore, olen ise verevaene, mis veel lapsest tahta, oo, burfabooor (üks laul noh), susin seal, kus pole vaja, aga keegi peab seda ka ju tegema...

Muiet ka: hommikul lähen sulisid üles ajama, Kaarel teatab, et tema ei taha... Ma siis ütlesin, et oi, aga täna lähme enne vere proovi tegema, selle päkapikutädi juurde... Ja siis, lapsel silm särab, kohe voodist väljas, 10 minutit hiljem olime autos ja sõitsime polika poole... Seal lapsekene ajab näpu pikka ja nõuab, et tädi rongi võtaks ja päkapikku teeks (laseb mööda toru verepiisku nagu vaguneid ja siis paneb vatitutsu otsa)... Väga popp, kahju kohe, et iga päev last veristada ei saa:-))

Tõttan...

3 oktoober...

Täna siis tähistame ja mitte vähe...
.

Esimene ja väga oluline asi, mis meenub, on see, et just 8 aastat tagasi kohtasin ma oma kallist Metsatölli. Tõde tuleb välja kaevata ja teada anda, et ta siis ülepea päälinna vurle oli ja teismelisele väikelinna tudengineiule kärbseid pähe ajas... Küll on meie peres kuumad lausekatkendid: sõbrad kõik laiali läinud, pole kellegagi kinoski käia.... Kõrghariduse omandasin põllumajandusülikoolis ja jätkan seal ka oma magistriõpinguid jne.

Mainimata ei saa jätta ka flanellsärki, mille tüüp garderoobis oma jopevarukast välja tõmbas ja selga sikutas, ma kohe uurisin, et mis asja... Aga noh, soojalemb on ta siiamaani:) Igatahes ei öelnud ta mulle oma nime (ja ma uhke tüdrukuna ei küsinud kah)... Järgmisel päeval siis helistas ja küsis, kas mul juba hommikusöök söödud... (loomulikult oli, ma ju varane), aga see ei takistanud mul teist korda einet võtta, vaese tudengi asi, kes teab, mil jälle süüa saab... Ja zooloogia muuseumis käisime ka ja isegi kallistasime vist... Tema telefoninumbri sain kuskil jõulude paiku (sest ma ju ei küsinud enne) Lahe...

.

Igatahes oli kutt mu napist isust rabatud (hiljem muidugi isu suurusest) ja juustest ka, mis seal salata... Ja need tema õpingud nädalavahetustel olid väga toredad... Paar aastat kahe Eesti suurlinna vahet jõlkumist ja seal ma siis olingi. Tallinnas, kuhu ma lubasin, et iiiiiiial elama ei lähe... No jah ja siis aastake nurkilihvivat kooselu ja just täpselt 5 aastat tagasi tegin oma abieluregistreerimise järgset pulmasõitu rohelise põrnikaga Tartust Tallinnasse... Tagaistmel ämmalt saadud lõngakuhil ja lilled, süda nii paha, et pidime korra ka oksepeatuse tegema (rasedana ei seedinud mu magu seeni ja toorest porganit)... Ja noh...

.
Ja oi kui kiiresti on need 5 aastat lennanud...
.
Ja peale kõge muu sai täna aasta praegust ametit peetud... Keegi ei suuda uskuda, alles ma ju tulin:-))
.
Tulevik tundub suhteliselt kaunis olevat... Lootusrikas ja tegus olen ma täna... Kauaks, ei taha mõeldagi, aga eks elu näitab ja tegelikult on ju kõik päris vahva!!
.
Mis ei tapa, teeb tugevaks - see abielu on mulle kõvasti tugevust juurde andnud:-)))

Nädalavahetusest...

... mis möödus turvaliselt koduseinte vahel... Poiskestel olid ninad veel nõnda tatised, et mitte ei saanud koos nendega seltskonda minna... Oli pakkumisi, üks ahvatlevam kui teine, seekord näe, pidin aga eitavaid vastuseid oma suust välja punnitama, kuigi oleks tahtnud joosta, mis joosta, getsida tuhinal kohale.... Aga tore oli niigi... Ma siinkohal püüan ennast muidugi lohutada, sest mis saaks olla toredam, kui Palamuse suur väljanäitus, batuudil hüplemine, poole ööni toredas seltskonnas veini tinistamine ja argielu filosoofiaks väänamine, aurasklemisest ei maksa rääkidagi...

.

Igatahes sai laupäevahommikul Töll kenasti ämmale põrandaid ehitama saadetud (ämm ju käinud truult lapsi hoidmas, peame ikka pugema, et teinekordgi hädast välja aitaks)... Meie kluttidega läksime seenele... Väga tore on sellise seltskonnaga seenel käia... Kui seda "õnne" veel kunagi peaks tulema, siis tean, et võtan kaasa kolm korvi (sest ühe pärast minnakse kaklema), kolm nuga, võileibu (sest Kaarel teatas õige varsti, et tal pole süüa raasugi, mis on märk, et lapsel on kõht tühi...), siis pean ma olema valmis seenekorvi endale pähe tõmbama ja mörisedes mööda metsa kakerdama (sest see on parim viis Urri eemale ajada) ja kõige lõpuks pean olema valmis kõike kaasavõetut, juurdekorjatut ja muidu armast (pean silmas lapsi) süles-seljas-kukil ja kusiganes tassima, sest nemad väsivad ära... Siis pean veel olema valvel, et mõni draakonikütt kogemata mulle noolt tagumikku ei vibuta või et mõni teine kuskile orgi otsa ei hüple... Kaarlil muideks nägu taaskord lõhki... Seekord küll ämma valvekorra ajal, aga ega see teda ilusamaks ei muuda...

.

Olles seeneralli lõpetanud tabas mind udune unistus kahest magavast lapsest, mida ma siis ka kohe täide viia üritasin, Kaarel uinus varsti kui inglike, Rassu pidi ise jääma... Käisin siis ajasin natuke omi asju, näitasin naabrimehele, kuhu silda võib ehitada ja kuhu on seda parem mitte rajada... kui tuppa naastes kuulen ülevalt sosistamist... Tõttan vaatama, mis imelugu.. Kaks paljast porgandit tulevad alla... Üks neist hirmus trossis ja tusase näoga... Minu nina haistis halba, kui Rass rõõmsalt teatas, et emme, Kaarel ärkas ka üles.... Küsisin siis hellalt, et kas Sa kallis toppisid talle näpud silma ja karjusid umbluu-umbluu? "Eei, emme, ma lihtsalt tegin talle "kus on beebi?", sest sina olid all ja tema tahab kogu aeg sinu juures olla, nüüd siis saabki..." No vot siis, sain oma unistuse pooleks tunniks.... Õhtupoolik möödus tegusalt nagu ikka.... Ja päris õhtul, kui unistasin lendavast vaibast, mis mu Jõgevale viiks (sest rooli istuda ei olnud jaksu) juhtusin nägema filmi "Üle parda", selline naljafilm... Eriti meeldis mulle koht, kus naine istub õhtu hakul tuima pilguga ja toob kuuldavale teatud seosetuid häälitsusi ja siis 5 meesolevust seda kõrvalt analüüsivad... Meil on meesloomi küll natuke vähem, aga olukord oli väga tõetruu! Ja mul tuli pisar silma, kui ma ennast selle vaese naise kannatustes nägin.... Tema sai lõpuks miljonäriks ja hakkas veel ühte last tahtma, eks selle rahaga saab endale nii mõnegi majapidajanna ja koduabilise ja lapsehoidja hankida.... Mina olgu ikka õhtust-õhtusse masendunud ja väsinud... No eks see nüüd natuke naljajutt ka, sest tegelikult on tore igal hommikul seda mõttetut koristamist jälle otsast alustada või mis?

.

Pühapäev möödus rõõmsalt, kui hommikul lesisin voodis ja ootasin, et pannkoogilõhn ninna hakkaks immitsema ja seda kohe mitte kuidagi ei tulnud, siis ronisin alla ja küsisin, et mis värk on, kuhu mu koogid jäävad.... Töll teatas, et mune pole! Sa pühademuna ja kuusteist konna! Ma olin eelmisel päeval justnimelt munade pärast poes käinud! Tegin siis külmkapi lahti ja näitasin silmade kõrgusel seisvat munapakki ka abikaasale, kes siis miagi pobises ja küpsetama hakkas.... minul oli muidugi pool mõnu võetud, aga sain siiski koogikesi vahukoore ja maasikamoosiga, mis mind vähekese lepitas... Siis võtsin korvi ja läksin üksi seenele... Arvestades laupäevast oli seekordne käik jalutus paradiisis... Järsku vaatan kella ja hoplaaa! vaja koju joosta ja lastega kinno minna, seal põnev animatsioon "autod" nähtavale laotatud... Milline müra ja virr-varr, uhh, pidasime ikka lõpuni vastu, aga napilt, see õudus kestis ju 2 tundi!

Edasi koju ja kui üks laps magas, siis teine mitte, ma vaaritasin seeni ja no Töll oli taaskord ema juurde kablutanud tööd tegema... Õhtul ta saabus ja läks poiskestega ära õue... Mina ei teinud midagi, küürisin ennast puhtaks, kreemitasin varbaid ja vaatasin telekat, mida, ei mäleta, aga ma tean, et vaatasin...

.

Ja kui nüüd keegi midagi ära ei murra või kääna, siis homme on see päev, kui mu lapsukesed aeda lähevad;-((( Veel täna hommikul kuulsin kalli Metsatölli ettepanekut, et ma ikka koduseks jääksin... See oli nüüd umbes 100s kord sel poolaastal... Miks ta küll aru ei saa, et ma olen ainult tänu sellele veel vähegi normaalne, et saan tööl käia... Mis siis, et palk on allapoole igasugust arvestust, mis siis, et puutun kokku väga kahtlaste ja ka ebameeldivate olevustega... Mulle meeldib mu töö, ma tahan seda teha... Ja teen ka! Natuke tuge oleks lihtsalt tarvis...

Ok, läks jutt vähe hapuks, loodan, et teisel korral mind ikka veel kutsutakse kuhugi, ei taha alati pidur olla, aga näed, kukub niimoodi välja...

Töist ja tegemistest

ja neid ikka jagub tegelikult.
Kirjutamiseks kohe mitte ei taha mahti olla, aga näe, et rakendada venivat reedepealelõunat, siis nüüd ma kribangi paar rida, et mitte luua illusiooni, et olete mu pajatustest igaveseks pääsenud...
.

Ahaaa, Vantsi sünnipäevast ei ole saanud kirjeid luua, aga pidu oli tõepoolest väga vahva! Üllatuspidu, kõik rahvas koos, ei olnud puudu ühtki ta last, lapse- ega lapselapselast. etteruttavalt olgu öeldud, et enamus rahvast jäid peale pidu haigeks, aga ärge minu otsa vaadake, olin köögitoimkonnast suhteliselt prii... Vants löristas nutta veel mitu päeva. No eks ole, tee veel vanainimesele pidu, tema nutab silmad peast!!! Süüa jagus, tantsuks mängis ansambel nimetusega "Tibupojad" ja meie pere tantsis kohe mõnuga. Rass küll ei lasnud mul Tölliga tantsida, aga salakaval plaan lapsed kl 20 koju saata õnnestus ja sellest hetkest algas ka vabadus keerutada kellega ja mispidi vaid soovi... Ühtegi sambat ei mängitud kogu õhtu jooksul, aga mu 30ks juubeliks lubas bänd end parandada...

.

Pühapäev peale pidu oli imeilus... Mina ja mu ületamatu ämm istusime jalgratastele ja osalesime suurejoonelisel Tartu rattamaratonil. Naisolevustele kohaselt piirdusime 40 km pikkuse rajaga ja nautisime nii ennast kui ilma kohe täiega. Aeg 2.44 lasi mu kallitel kolleegidel üle huulte küsimuse, et kas seeni ka korjasin... No mis seal salata, ei korjanud, kuigi himu oli suur!

.

Töönädal algas ludinal ja kuna Töll on lõppude lõpuks olnud nõus koju jääma, siis meie kõhulahtisuse alla kannatavad lapsed võtsid nõuks kodusolekut veelgi pikendada ja lasevad nüüd ninasõõrmeist ka koledat ollust välja - tundub, et tegemist on tavalise nohuga! Loodetavasti koidab järgmisel nädalal siiski kord ka päev, mil nad taas lastekollektiivi suunduvad ja sealt hakkavad endale haiguseid külge hankima, ma näen kurja vaeva, et neid pisikuid koju tassida ja neile edukalt edasi anda... Eelolevale tuginedes võite küll arvata, et mu vaev saab tasutud ja lapsed jätkuvalt haiged... Sõpru, kes külla kutsusid sai juba rõõmustatud, et kutsugu aga julgelt, ega me enne jaanipäeva ilmselt kõik terved ei ole:-)) Seega oht, et me kutse realiseerime on suhteliselt pisikene!

.

Kas kolleegide tapmisel on kergendav asjaolu, kui nad on erakordselt mõistmatud, hoolimatud, ebapädevad, enesekesksed ja ei lase Sinul ka oma hiilgavaid teadmiseid ja suurepäraseid võimeid täies mahus esile tuua?? peaks hr meeri käest küsima, et kas mu töökoht säilib, kui ma ta ühest vingatsist vabastan ja noh, nii umbes 10 aasta pärast tagasi tahan tulla... Ehk küll pisut tätoveerituna ja oluliselt kasinama juuksepahmakaga, aga see-eest tähelepanuväärselt suurema kogemustepagasiga...

.

Ja noh, mina olen ju veel heas seisus..... Vaene Kudzu, kes Sa oled kuskil üksi oma suurepäraste laste, loomade ja majapidamisega... Tea, et me vähemalt mõtleme Sinu peale, eriti neil hetkil, kui on vaja ennast lohutada ja leida keegi, kellel on veel hullem (sa tead küll, mis tooniga ma seda ütlen), aga me tõesti mõtleme ja tahaks kuidagi aidata, aga jah, ei saa ju teile veel kõhulahtisust lisaks tuua.... Teil muresid niigi kaelas... Jahh, kas see just kaela puudutaks, aga noh...

Tsirkus Barcelona, 12 karvast looma jne...

Just umbes nii võiks seda kirjeldada ju küll. Mis meile siis osaks on saanud... Ah see adenoidiopp, mis töötas täielikul kanveiermeetodil ja lastesõbralikkusest lastevaenulikkuseni ongi ju tegelikult vaid üks väike subjektiivne sammukene... Kohati sai see samm vist ka astutud ja seda nii päris kainelt võttes, jättes kõrvale kõikvõimalikud neurootilise ema ülierutatud emotsioonid. Kui ikka tuimestavat kreemi enne kanüüli panemist ei ole ja selle peale teatab kena (aga mitte seesmiselt) õde, et vahet pole, nad karjuvad nagunii!!, siis no jah... Aga laps oli ju vägagi tubli ja elas selle ilusti üle!

Kipsis jalga meil ka enam ei ole, see on asendunud ühe äärmiselt kange ja kondise poisisäärega, mis teeb vapralt arsti ettekirjutatud kükke...

Väikesed perenägelused, mis eriti pingeliste aegadega kaasas käivad said meilegi osaks ja on nüüdseks juba suurema osa oma võlust kaotanud...

Mõned külad käisid, mõnel sai ise külas käidud, palju multikaid vaadatud, töiseid intriige alla neelatud ja kogenud inimestelt väärt palakesi vastu võetud.

Kodus kirbujahti peetud, no ma ei kujuta ette, kes küll sellised olevused ilma lõi?!!! Süüa mu laps niimoodi ära ja ise siis nähtamatuks muutuda.... Jube!! Vihkan neid elukaid ja judisen siiamaani võimetust vihast, mida tekitab võitlemine nähtamatu vaenlasega... Kanged mürgid käiku ja selle sõja kavatsen ma võita!!

Orgunnin Vantsi 70 aasta sünnat, loodetavasti tuleb vägev ja vahva pidu, mis talle endale ka rõõmu valmistab!!

Nüüd jooksen, sest ämm on latsekarjas...

Ja nii kahju, et aeg kogemuselt maigu röövib...

jälle vaid korraks..

lasti mind tööle, sest olen paar kuud tagasi miski 50 kroonise jama korraldanud ja nüüd siis avastati ja pean kusagilt mingi kviitungi välja munema, eks näis, kuidas see mul ka õnnestub!!

Rassil jalg endiselt kipsis, Karlutil homme adenpoidikaksamine, kodus elekter tagasi ja seoses sellega mugavus missugune!!

Mo kallis kaasa käis paar päeva Pärnus "tööd" tegemas... No mis seals ikka, eks meestel ikka on vaja aeg-ajalt tööd kah teha! Sealt naastes oli tal aga üllatusi varuks... Kui ma viimased 3 nädalat olen elanud lootuse najal, et 4. sept lähen tööle ja saan normaalse täiskasvanuna eksisteerida (lapsel võetakse kips ära ja teda pole vaja enam tõsta, seega saaks issi koju jääda!!), siis nüüd olla Tõnn puugihaiguse kütkeis (kiiret paranemist talle) ja keegi teine putkavat väljamaale ja Töllu ülemus tahab teda tööl näha! Lahe, minu väike ja vähetähtis töökoht ei ole midagi väärt, seega võin küll 5 nädalat järjepanu kodus olla... Ja see, et sel nädalal on sotsiaaltöötajate suvepäevad, läks Töllul kindlasti lihtsalt meelest ära, sest ükski armastav abikaasa ei võtaks ju oma naiselt võimalust minna ja meeldivas kollektiivis lõõgastuda, ega ju?!

Aga ma olen olnud ema-superkangelane ja saan seda veel olla... Ma ei olnud nõus variandiga, et mu äsjaopereeritud last hoiab varahommikul ema, siis isa, siis vanaema ja siis jälle ema... Töll nimetab seda küll kiusuks, aga ma arvan, et lapse taastumiseks on eelkõige vaja stabiilsust ja rahu. Kui mina seda talle ei paku, kes siis veel... Ilmselgelt isa mitte!!

Metsas võib ikka peast segi küll minna ja kunagi ma loen seda kaeblemist ja mõtlen, et oli siis vaja!!! Aga ju oli, hakkan nüüd uuesti kviitungi kallal punnitama!!!

Hetkeks metsast väljas...

olen ma siis nüüd... teen palju-palju tööd, et paljud-paljud inimesed oleksid õnnelikud... siis jooksen koju ja olen ise ka koos oma kipskoiva ja niisama "käsiluukatki"ga õnnelik! Viimane on Kaarli kild, kes arvab, et temal ikka ka peaks mõni luukene lössis olema ja käib ja demonstreerib igati oma käpakest ja " käsiluud"...

Muidu olen natuke kraanafunktsioonidega teotahteline ja reibas kodumaniakk... Koristan ja kastan ja potitan ja mängin-voolin-maalin jne... Tubli emme, mulle tundub vähemalt... Ja uni on öösiti ikka päriski magus...

Sain Kudzul külas käia, Vantsil ka... flamenkot tantsisin vähesele rahvale jne.

Kuivale jäänuile soovime edu ja vihma, võtame ka vihmariitused ette, hea, et puud lehtes on ja naabrid miskit nägema ei pea, kui just väga hoolsalt oma vaatevinklit ei sea... ja no sel juhul on see juba nende tragöödia...

Mõtlen, et peaks mõnda Baturini raamatut lugema... Eks tuleb sammud kogusse seada, no vähemalt ratastoolirattad...

Nüüd siis teen tööd!!

Mõni sõna...

...sest pikemaks pole mahti. Nädalavahetust alustasime veidi varem, hiilisin poolest reedest lastele järgi ja kablutasime koju... Laupäeval käisid Pille-Tiit ona lapskestega külas... on toredad inimesed, Pilleke (nagu Tiit teda kutsub) küll muretseb laste laga pärast, aga meil võiks ta vähe rahulikumalt võtta... Ellile on tuhaluuk lihtsalt huvitav nüüd, mitte 1,5 aastaselt nagu meie poistele oli...

Rassu kukkus laupäeval rattaga, paiste ei läinud, laps oli varsti reibas, aga ei kõndinud... tegime viinakompressi ja ootasime hommikut... siis kimasime traumapunkti ja Karukäpa-Kaarli ristsetel oli meil üks kena ratastoolilaps, jalg täies ulatuses kipsmähises... Ristsed ise toredad, Karlutt tubli nagu ikka, vähe näljasena tahtis ta oma kleiti ära süüa, aga see võis tema arvates ka ainus võimalus olla valgest pitsürbist vabaneda... mees ja sellises pitsivahus... Tema ristiemana hoolitsen, et seda rohkem kuigi tihti juhtuma ei saaks! Kahju, et afterpartist ilma jäime, aga eks teinekord teeme tasa!

Ja nüüd siis läheb moor metsa ja asub oma murtudkoibadel luid kokku kasvatama... Enne vaja veel meeri juures käia ja teada anda, et ma nüüd vist kuu aega näole ei anna... Uhhhh!

Olge teised tublid! Ja eks ma nüüd sain aega, et järele mõelda, on see karistus või õnnistus, mis mulle kaela on langenud, ootan põnevusega järgmiseid katsumusi!

Sahtlist väljas...

Valget vihma sajab
vikerkaare taga
tõuseb udulaam ja -
viimseid kiiri rabab
tahab hoida kinni
seda mida pole
olnudki ehk siiski
miski taas kord tuleb
vaikselt ukse suleb
on ja olematuks
seda eal ei muuda
olles olematu
igatseda suudad
armastust ja valu
kannatada proovid
olles olematu
siiski olla soovid

Väljaelamine

Kurat ja põrgu ja kört-pärtel ja madis mind võtku, betoonpost pähe kukkugu ja juuksed maha langegu, kui ma veel kunagi endaga niimoodi teha lasen... See tunne on nii tuttav, ma varsti mõtlen välja, millal mind viimati niimoodi alandati! Aga ma rahunen maha, ei ütle enam midagi ja loodan väga, et sellest kasvõi niipalju muutus, et MINU, kui neurootilise kanaema tibukesi paremini valvatakse, sest eks neil oli ju piinlik ka! Ja ma ei jää Kaarliga pooleks aastaks lapsehoolduspuhkusele ega võta teda aiast ära!!! Ja kui mu laps kedagi hammustab, siis ütlen "head isu, pojake, jõudsidki siis sellesse ikka!!!"

Ja koostöö suurendamine lapsevanemate ja pedagoogide vahel, eheheeee, millist sarkastilist naeru ma maha panna oskan!!! Minu poolt jäi see viimaseks sõnavõtuks sealses asutuses ja hommikul lapsi aeda viies algab mu mantra: tulgeterveltkoju-tulgeterveltkoju.... mis kestab kella 17ni, mil neile järgi getsin... Anna taevas mulle jõudu see aeg üle elada!!! Ja ma palun endale sel aastal tunnete ohjamise koolitust!!!

Juba parem, aitähh, Eeva, pole küll värss, aga maha laeb siiski!! Mis siis, et keset tööpäeva!

Ja Sina, Agur jäta mu hüüumärgid rahule, need on õigustatud, iga viimne kui üks!!!!

OK, alandas mind viimati üks raamatupidamine!!! Tuli meelde, mäletan tunnet, aga mitte põhjust, hmmmmm

toimub

palju, kogu aeg midagi, tööl mööbel tuli, uksi pole, Marko isaks, palju õnne, boss puhkab, sabad valutavad, Tiiu tööl, tore ja puhanud, lapsed aias, nii armsad, homme lähen hammustamise pärast ped. nõukogu ette, kört-pärtel, kas mina puresin või, homme puren, kui keegi mind peetida kavatseb, olen tubli, lähen koju ja keedan makarone, mis siis, et tahaks hoopiski kartulit, ostsin endale lilli, mees praeb (mitte lilli), ei tea, kes tõi, las praeb, ise ta ju ei toonud, ma ei ütle kah, kudzukeste üle niii hea meel, homme tuleb Riita külla, vast ikka tuleb, elu ilus, ah tühja kah, teinekord annan tugevamalt tulla!

Hip-hop ruulib, jeeee-jooooo!

Nädalavahetus see oli peris kena,
miskit halba pole öeldagi ju enam
reedel rahvas käis, indiaanisauna küttis,
rotipraest ja mõnest õllest rõõmsat tuju võttis.
Mehed kuulda said, mis teind nad kogu elu halba,
naised pidid taluma, kuis süümepiin neid halvab,
sest et olnud kehvad kaasad, liialt palju nõudnud,
vaesed mehed lihtsalt pole kõike täita jõudnud!
Laupäev voolas mööda ruttu, muru pügas Metsatöll,
hiilis lastest mööda kaares, teadagi, ta pole loll.
Õhtul kulges mede rada kaema hip-hop pidu.
Oli rahvast, oli musa, oli palju läbu.
Metsatöll, ooo vaene mees, oli hirmust kange,
rahvas nägi välja jube, mõni pani pange,
kondoomid segi pitsaga, ja joogitaarat hulgim,
kõik jalgealust risustas, õhk oli solgist solgim.
Breikareist seal võttis malli, meite suurem poja,
trikitab nüüd päevast-päeva, rohkelt ruumi vajab.
Koju minnes segadus sai osaks randmepaelaga,
turvamees va kole koll, riskis oma kaelaga.
Välja siiski saime lõpuks sõdurpoiste eskordiga,
kui neid teinekordki kohtaks, kostitaks või tordiga.
Pühapäev tuli ludinal ja tegevust sai terve rodu,
telepaatia Pillega, matk, nõiamaja, lõpuks kodu...
Klutid-kratid puhtaks küürit, armastuse, hoolega,
jutud loetud, särgid seatud, uni tuli ülihea!
öösel Kaarel vana suli, kartis krokodilli,
viuksus vähe, tihkus tasa, ajas nutupilli...
Emme kaisus saabus rahu, võttis uni võimust,
hoidsin teda, mõtlesin, et tal on kaisuks õigus!

Külas on meil onu-Heikki, suller suure tähega,
juuksed peas kui heinakuhi, ei see tähtsust vähenda...

Kannibalismist ja muust...

Panin üles sildi, et vihkan kannibale! Kohe kirjas sõps ja küsis, miks ma nii rassistlik olen;-)

Ei ole, inimsööjaid leidub igast rassist, ma arvan vähemalt nii.

Eile püüdis lasteaias üks vägagi europiidne noorsand mu väiksemat poega ära süüa. Alustas mõnusast pehmest põsetükist! Läks väga-väga napilt mööda see tüki väljasaamine ja põse augustamine... Sel korral! Vabandamas käis neli erinevat aiatöötajat, mulle ei teatatud asjaloost midagi, nägin oma näritud last õhtul talle järele minnes... Arvamused jagunesid kaheks: 2-3 aastased hammustavadki! Versioon 2 - meile öeldi, et see laps on erivajadustega, aga ei teadnud, milles need seisnevad! Kört-pärtel ja veel natuke sõnu, kas minu laps on siis mingi teiste agressiivsuse väljaselgitamise mõõdupuu või?!

Küsisin hommikul juhataja kohta, ei tea, kas teda polnud päriselt ka majas või taheti lihtsalt aega võita...

Igatahes helistas siis juhataja mulle suhteliselt ründaval toonil mobiilile ja tahtis teada, mis mul mureks... Ei, ma ei saavat ise kuidagi ära hoida, et mu last aias ei sandistataks, nemad peavad kõik tulijad olenemata nende käitumisest vastu võtma jne. Et ma võin ju kaebuse esitada, aga...

No mida ma kaeban, nõuan juurdlust ja hammustaja vangipanekut või?? Ma olen siin mõelnud, et kui ma sinise näo ja suurte hambajälgedega lapse aeda viiksin, oleksid aiatöötajad kohustatud sotsiaaltöötajale teatama (vähemalt teoreetiliselt), et mis seal peres toimub! Kui ma oma lapse sellisena aiast kätte saan, füüsiliselt haige ja psüühiliselt traumeerituna, pole mul mitte kuhugi pöörduda...

Ja kuidas ma teen oma lastele selgeks, et vägivald on paha ja ei aita... Kui nad näevad, et teiste käest asjade endale saamiseks on parim viis neil nina otsast näksata! Töll ütleski Rassule, et kui veel näed, et keegi vennat kiusab, siis anna tutakas ära! No on alles peadagoogika... Ma tõesti ei taha ise mõne aja pärast olla see, kes vabandama läheb, kui mu laps on mõnel kaaslasel kulmu rulli löönud või ta kannist tüki endale õhtusöögiks varunud!

Ma tunnen, et olen abitu, kaitsetu, mures oma lapse turvalisuse pärast ja hirmul, et laps hakkab mind vihkama, kui teda endiselt lasteaia toreduses veenda püüan. Tegu ju sulaselge valskusega!!

Uhhhhhh! Nüüd sai kaelast ära, määrin lapsele kreemi näole ja välised haavad taanduvad ilmselt paari nädalaga, mis sisemistest saab... Eks paistab!

Kallis Kudzu!! Ole tubli-tubli-tubli!!! Ma ikka loodan imelist sünnipäevakinki saada! Ma ei oska öelda, kui valus mul on Sinu mure pärast!! Jõudu!

Lihtsalt on tore...

olla ema... vist küll, aga kui raske see on, seda ma ei oleks osanud iial arvata. Kuidas ma teen väikesele inimesele selgeks, et ma tean natuke rohkem (vähemalt mõnest asjast) kui tema. Kuidas panen ta nägema seda, et minu sõnu võib usaldada. Ma ei ole talle valetanud, aga ta ikka ei usu, et tooliga kiikudes on oht kukkuda ja väga haiget saada, ta ei usu, et Karlutil on valus, kui teda lüüa või lükata... Ta ei usu, et emme võib olla nii väsinud, et ei jaksa lihtsalt "rokkida täiega mööda tube", kuigi temal on kole vajadus seda just sel hetkel teha... Ta ei usu, et kartulid on maitsvad ja liha eluks vajalik... Ja nii ma siis muutungi vahel väikeseks kurjaks ja sisisevaks Metsamooriks, kes käib ja kamandab ja tõstab häält... On seda siis vaja? Ju vist on... Hoolimata sellest, et mu lapsed on minu jaoks maailma parimad, armsamad, kallimad... Ei saa keegi mul keelata neid natukese kassssvatamisega õnnistamast.

Pere on üldiselt kuidagi sportlikuks läinud. Jalgrattasõidud on sujuvalt televiisorivaatamisele lõpu teinud ja nüüd siis udame aga linna poole jätsu ostma ja siis tagasi... Täna oli säänne tore päev, et klutid läksid rattaga lasteaeda... Üks väntas ise, teine kügeles püssi ja mõõgaga Moori velo tagaistmel (ta oli draakonikütt ja läks daakoneid pulistama). Töll õige eesti mehena sõitis autoga ja "tassis" proua seljakotti. Väga tore oli, aga kindad peaks hommikukastesele rattatuurile minnes kätte panema, vähemalt lapsele. Hetkel kisub ilma pilvisemaks, loodetavasti pääseme kuiva nahaga koju, eks me peame siis nii kiiresti sõitma, et vihmapiisad ei jõuaks peale kukkuda või hoopis piiskade vahelt läbi astuma nagu vanaema W seda teeb...

Loen raamatut, üle väga pika aja... Metsluiged on pealkiri, räägib Hiina ajaloost ühe pere saatuste läbi... Kuidas olid ajad enne kommunismi, konkubiinid ja naiste olukord üldse, kuidas muserdas maad sõda ja mis sai edasi. Minu jaoks, kes kommunismi ju tõepoolest rohkem raamatutest tean kui oma ihuga kogenud olen, on väga huvitav lugeda. Näha, kuidas vaimustutakse, sest olukord on nii hull, kui veel olla saab... Ja siis hakatakse järjest pettuma.... Eks näis, kuis lugu lõppeb, aga nukker alatoon on igal lehel...

Tööl on jätkuvalt remont. Aga juba kaetakse põrandat, ehk tuleb millalgi mööbel ka, siis saab hakata tagasi oma pisikesse pesasse kolima (loodan palju ülearust pahna maha jätta, eks näis). Tunnen mingit kummalist muutust osade kolleegide suhtumises minusse... Ma ei tea, mis on toimunud, aga see on kindlasti positiivne... Vaatan ja uurin;-))

Nädalavahetus möödus meil ilma isata, kes mu kallile ämmale-äiale sauna ehitas... Eks meil omad hüved ka mängus, oleks, kus vihtuda... (Mitte et indiaanisaunal midagi häda oleks, aga noh...)

Poikadega sai käidud vihmasel Kassinurmel ja nii kahju, et see ilm sellise vingerpussi tegi... Oleks ikka väga tahtnud päikest või vähemalt kuiva kohta pealaest jalatallani (no ok, väike liialdus)... Loodan väga, et järgmisel aastal saame üritusest enne teada ja läheme suurema salgaga pikemalt uudistama-tegutsema...

Ahnus on jube, rumalus ja ahnus koos - kohutav loodusõnnetus (MM)

Päikest teile kõigile

Unistuste uduloor...

Kui palju on tänapäeval mahti ja aega unistada... Hetkel eluperiood sinnamaale jõudnud, et iga minut läheb laste, kodu, töö, mehe, loomade, sõprade ja natuke ka tühja-tähja peale.

Millal aga tuleb see aeg, kui Moor istub kuuvalgel võrkkiiges, vaatab kerkivat udulaama, tunnetab kastepiisku langemas näole ja juustele (Moori juuksed on nimelt tundlikud) ja lihtsalt unistab... Kas ta jaksab siis veel meelde tuletada, kuidas unistamine käib? Kas leidub siis veel sisemuses seda hõbehelgiga sädet, mis looritab silmad ja laseb mõttel minna nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, ei kuule...

Aga Moor unistaks väikestest asjadest, kui tal selleks mahti oleks. Ta unistaks, et kratid on alati terved, et Metsatöll vaataks teda sellise pilguga nagu vaatas 8 aastat (väike lialdus on unistustes lubatud) tagasi... Moor unistaka ajast endale, et tantsida, lugeda, maalida tassile sigrimigrit, külastada toredaid sõpru, sügada koeri, käia vannis, ehitada sauna, et unistada... Moor unistaks veel paarist kratist, kes oma rusikaid imeks pidades neid mõnuga avastaks (mis siis, et nad ei lase järgmisel viisaastakul öösiti magada jne). Moor unistaks rahutundest oma hinges, teadmisest, et aega on ja jääb ülegi... Moor mõtleks ka headusest ja selle hulgast indiviidis ja ühiskonnas... Moor tahaks teada, kuidas ta saaks seda hulka suurendada, kas prügisorteerimine, laste kallistamine ja vanaemale helistamine aitavad kaasa? Moor unistaks lahkestest nägudest ja positiivsetest mõtetest, vikerkaarest ja vihmasipsust, lilledest ja muusikast... heast toidust, mille Moor ise kokku segab ja hiljem koos toredate sõpradega naudib...

Kas Moor on liiga nõudlik? Ei ole, ma ei NÕUA ju seda kõike, ma ainult unistaksin sellest, kui rohkem mahti oleks... Lähen nüüd ja loodan, et ka unistamata jäänud unistused saavad vahel teoks, nii kogemata!

Puhkus otsas!

Ja oi kui kiire see aeg oli! Mõtisklesin isegi paar korda, et viimased kaks aastat oleme lastega ikka rohkem kodused olnud, käinud ja teinud mõned sõidud, võõrustanud, keda vaja, aga noh... Nüüd on klutid nii suured, et saab vabalt autosse istuda ja minna kasvõi maailma otsa... No Jõgevani vähemalt;-))

Ja viimane üritus enne töölenaasmist oligi sealsamuseski käimine. Oi-oi, kui osavalt Kaarli ristiisa uusi larpareid värbab... Hea kohe oma käe järgi kasvatada ka. Ime, et meie issikene veel pole pandud mõõku sepistama ja kilpe meisterdama, aga küll see aeg peagi koidab. Lapsed olid head, väikesed naginad, aga seda ikka juhtub. Suured olid ka head, Helpsiga sai saunatatud ja sääskede kiuste naistejutte puhutud... On ikka sarnased need väikeste lastega emade lood... Ma olen natuke eespool, aga no nii tuttav oli kuulata ja meenutada, kuidas meitel need asjad paar aastat tagasi olid... Pea vassstu!! Ja tead, mul oli Kaarel alates viiendast elukuust sellise rütmiga, et läks magama kell 1 öösel ja tõusis hiljemalt kl 7... Ja niimoodi umbes pool aastat, siis hakkas nagu varem uinuma... Hoidku taevas Sind veel selle eest!!

Meite Karlutt vaatas küülikuid, kes puuris näkitsesid, vaatas, pani näpugi suhu ja teatas siis, et emme, jänesed on kapis! Ma siis itsitasin ja harisin oma last puuride teemal... Täna oli mahti seda kildu Metsatöllile ka seletada, Kaarel kuulas kõrvalt ja teatas, et "ei, emme, jänesed elavad puuis" - mis mul muud üle jäi kui ennast rumalukeseks tunnistada.

Lapskeste ristsed toimusid ülipalava ilmaga Nõo kirikus, isegi pühas majas oli soe! Vanem kratt protestis enese piserdamise vastu erilise jõuga, aga ära ta märjutati ja pattude küüsist päästeti... Karlutt aga itsitas mõnuga seni kui venna kisa teda globaalse ahastuse küüsi kiskus ja samuti nutunägu tegema sundis.

Käisime veel Pärnus, Vasalemmas, tädi-Merle juures, tädi-Marise juures, tädi-Aili juures, vanavana juures, vaatasime Koidulat (tehakse ikka saasta küll) ja moor kaes Carmenit ka (vaala surm on jube komöödia), kanuumatkal ja siis võtsime ise ka posu külasid vastu... Väga tore kõik! Ja nüüd läbi ja orjus käes, kui seda remonti siin ei oleks, siis võiks lausa lustiga tööl käia, aga pakihunniku otsas on natuke raske keskenduda ja ühtegi asja ei leia üles jne.

Nüüd ma ei ütle enam midagi, jutt läheb enda jaoks ka liiga segaseks... Peagi kriban taas, no vähemalt siis, kui Karlutsiku adenoidid unustusse vajuvad;-))

Moor metsast väljas;-)

Oi kus oli jaanipäev... Ja kus sadas vihma... Päike käis just niipalju väljas, et ülemaakeraline vikerkaar luua...

Käpsid oli kohal ja Kaido ka... Indiaanisugemetega kasteheina-saun oli öösel täiesti erakordne ja eemalt vaadates kindlasti ka müstiline... Ronivad koopast välja miskid tontlikud aurukogud, kel pole ei tegu ega nägu ja plärtsatavad sulpsuga tiigivette, ohivad ja ruigavad seal suurest mõnust ja siis keksivad lõkketule ümber aru pidama, kas protseduuri korrata või mitte... Väga lahe, loodetavasti jääb see koobas üles vähemalt uusaastani... Kui tulvavesi minema ei vii...

Pr. Käpsi ettepanekute ja superkokkade ahvatleval eeskujul sai grillitud banaane beekoniga... Väga huvitav kooslus, ja mitte üldsegi paha!! Vardasai oli laste hulgas vähemalt popim, mitte küll need jupid, mida tõrvikuna särisemas nähti, aga noh... tegijal juhtub...

Ja kui see Käpsi-Kaarel ongi seline ladna sell, siis on ikka tore küll... Selliseid võiks kaks korraga kah olla!! Ei tee häält, ei vaja pidevat käehoidmist... Igati asjalik ja arukas ja iseseisev tüüp... Juba mõnekuuselt... Peaks Helpsi vist hoiatama, et ärgu kiindugu midagi, varsti laseb kutt mingi kahtlase lehtsabaga jalga ja asi mutt!

Igatahes oleme nüüd Vasalemmas ja külastame Harjumaiseid sõpru... Ja ülestõus on alanud, seega lähen emmema!! Paari päeva pärast tuleme koju ka!!!

Suveloba

Kodus on ka hea... Väga hea... Täna öösel magasin üle mitme aja kui kott, koeraksed ajasid une vahepeal minema, aga siis tuli see hoobilt tagasi ja vastu hommikut hakkasin juba vähegi sündsat aega ootama, et tõusta ja pesta lõusta... Meil ongi mõned sellised "peresalmid", mis on valdavalt abikaasapoolsest päritoluperest tulnud, näiteks:
aeg on tõusta, pesta lõusta;
*****
miks magate nii kaua,
ei tõuse ülese,
ei kuule kuke laulu,
ei lähe pissile; (seda lauldakse marsitaktis)
**********
Ära ole vihane, minu väike tihane...
*
Ja see viimane viibki mossunäo minema, enamasti vähemalt!!!
*
Hommik oli aga äärmiselt kaunis, hein kastene, õhk karge... Valmistasin siis perele ärkamiserõõmuks rabarberikisselli ja ümisesin niisama ringi... Võrratu hommik! See aeg ise-enda jaoks on viimastel aastatel olnud tõeline luksus, nüüd on seda tänu lastesõbralikule kaasale ja "suurtele" lastele juba võimalik aegajalt leida, tänu vahepealsele mõõnaseisule oskan hinnata iga minutit (mitte küll alati sihtotstarbeliselt kasutada, aga kes tuleb ütlema, mis on hetkel otstarbekas?) ja tunnen suurt rõõmu omaette olemisest, vaikusest, sisekõnest jne. Kodus juba tegevuse puuduse üle kurta ei saa...
*
Muruniitmiseks, mis võtab meie paaril hektaril ikka meeletu aja, on meie Töllil nüüd vennaga kahasse suurepärane pealistutav mänguasi!! Ja te eksite, kui arvate, et Moorikene ei püüdnud inimloomale selgeks teha, et nõudepesumasinat kasutame me aasta läbi (mitte kolm murust kuud) ja et see on odavam ka veel.... Ei, selle väite peale joosti hirmuga kohe poodi ja toodi traktor ära... ei, viidi venna juurde, sest tollel oli muru pikem.... Uhhh, kuidas ma ei salli kahasse asju!! Kes parandab, kes rohkem kasutab jne... Ei ole mõtet suhteid rikkuda... Eriti veel inimestega, kes kunagi meie toona kolmeliikmelist peret Tallinnasse ei saanud viia, sest nende Kassil (kenasti kassipuuris) oleks liiga kitsas hakanud.... No jah, elu on aga elu ja mehega vaielda, kui küssaks on mõni möirgav mänguasi.... nehh, mõtetu...
*
Jaanipäev tõotab aga vahva tulla! Käpapere laekub külla ja lapsed saavad madistada... Isakarule sai kunagi oma saunatust kurdetud ja nüüd ootan põnevusega, kuidas ja misugune arhitektuuripärl õuele kerkima hakkab:). Sõber Kaido lubas ka sattuda ja äkki astub veel keegi läbi.... Kasteheina väravad on jaaniööl valla ja ruumi jagub kõigile, kes teed tunnevad;-)) Kes ei tunne, tulgu lõhna peale! Lõhnab koogiselt, lihaselt, metsaselt, muruselt jne... Äkki saunaselt ka:--)))
*
Järgmised nädalad puhkan ja puhkan ja puhkan koos oma kahe krõlliga!! Loodetavasti vanimal ikka ei ole entsefaliiti, aga need tulemused saame alles neljapäeval... Uhhhh, ootamine on asi, mida ikka kõige raskem taluda on...
*
Võiks ju veel kiruda meditsiinisüsteemi ja arstide nappust esmaspäeva hommikul lastehaiglas... aga las ta olla!
*
Võiks ju kurta raskete otsuste üle, aga eks Moor ise need raskeks mõtleb, ei keegi teine...
*
Tahaks tänada blogiviiruse levitajaid... Olen saanud ise ka nakkuse edasi anda ja see on tore, jõudu uutele ja vanadele! Ootan uusi postitusi...
*
Kudzule veelkord mõnusat paisumist, see on nii armas!!
*
Perele, kes leinab... hoidke kokku!!

Santorini...

Kõiksepealt, ma juba eile kirjutasin sellest, aga siis läks progre hulluks ja sõi mu eepose ära... Täna samaväärset teksti kuulda on lootusetu, aga midagi saab ikka kirja pandud...

Seega, saar:

kivine, vulkaaniline, imesoe, tuuline, rahvarohke, rolleriküllane, huvitav, lahke, inimsõbralik, tagasi kutsuv...

Hotell: Andrease stuudio tuba nr 3, kesktänava ääres, vaade eeslitele, ka suurele kaljule, kõrvus pidev mootorimüra ööpäevaringselt (aga teisel päeval enam eriti ei märganudki), süüa ei anta, basseini ääres baar ja lamamistoolid, TV näitab kolme kohalikku kanalit...

Rand: must liiv, mõnus vesi, päike, Porto Castello juures tasuta toolid, mujal 5 juurikut 2 tk päevaks... Snorgeldada saab, aga ega superelamust ei saa, kes otsib Punast merd, see mingugi Egiptusesse...

Ekskursioonid: üks Embachipoolne, buss-laev- buss, vulkaanisaar ja väävlised kuumaveeallikad, külasaareke ja kõik... (miski linna vaatamine nüsiti sealt otsast maha)

Ise käisime läbi kõik nö linnakesed, ronisime üle suure kalju, otsisime üles punase ranna jne...

Toit: maitsev, saab hakkama 60 senti nägu (süües makarone) aga ka 16 juurikut nägu, süües kreeka salatit ja praadi värki... Superteenindus ja maitsvad toidud Vulcanos, mis asub rannapromenaadil, Portol pole ka viga... Odavam tänavatoit on pita cyros, miski liha ja salatiga paberisse keeratud pannkook...

Imelikud asjad: tomatid ja viinamarjad kasvavad sooja tuhataolise kuiva pinnase sees ja keegi neid ei kasta, vabapidamisel loomad...

Mitte väga meeldivad asjad: elektrikatkestused, Embachi reisikorraldus, hõõruvad jalanõud...

Imeilusad asjad: päike, kuuvalgus (veel ilusam kui päike), positiivsed inimesed, pagarionu, kes iial ei maga, õhtusöögid, "kalliskivid" rannal, käestkinni lonkimine mööga öist rannapromenaadi, päikeseloojang, päikesetõus pealpool pilvi jne

Unenäod: igal ööl nägin ma unes, et üks või mõlemad mu lastest on kadunud või kuhugi unustatud... Igal ööl alates saabumisest... Viimane öö enne äratulekut olin nad lasteaeda unustanud, läksime koos kaasaga järgi ja saime hullult sõimata, kell oli 19.45, aga seal oli veel terve kari tatiste ninadega lapsi.... Meie pesamuna hõikas " emme tuli!!!!"

Lapsed: esimene päev Lähtel, teisel päeval suure kluti streik ja mäss ja suhtekorraldus tõid vanaema Liivi kohale ja nad "päästeti".. Edasine nädal kulges siis kodus ja vanade juures, vahelduseks puugidraama ja antibiootikumid, lehtsabad, kes kavatsevad jätkuvalt meile kolida, sest mu vanem poeg on nii sarmikas... Igathes olid kõik elus ja terved, kui Moor lõpuks saabus ja tibusid üle lugema hakkas...

Kas läheks veel?: kasvõi kohe!! Ja lapsi võib sinna ka kaasa võtta!

Mis kodus ootas: põlvini, kohati nabani muru ja 7 masinatäit pesu... Ja tööleminek ja koerakesed ja noh, tare ikka ohkas kergendatult, kui nägi, et pererahvas ikka edukalt tagasi... Näis ütlevat, et no on siis vaja tuulduda kusagil, kui siingi on nii ilus... On küll, väga on ja nii tore oli...

Moor on nüüd väsinud ja saab aru, et seda ei saa iial sõnadesse panna, aga midagi ma vähemalt üritasin ja Moori jaoks on iga sõna taga terve lugu... Ja see lugu kestab ja on minus alatiseks, ma loodan...

Rongaema, kas ikka tõesti?

No vaja paar rida ära kribada, muidu arvate, et tormid on mu metsa kinni jätnud või vihmavood tee minema uhunud! Pale ühe suure puu, mis risti teel lesis ja mind koju ega Tölli kodunt minema ei lasknud, polegi midagi erilist olnud, isegi elekter on pea pidevalt paigas püsinud:)

Olen teinud palju tööd ja järjest enam tundub mulle, et raban siin üksinda... Kui ise midagi ei liiguta või karmilt ei kamanda, siis lihtsalt kõik seisab ja roiskub! Ma ei saa niimoodi tööd teha ja see on ikka tõega ebameeldiv, aga ma püüan endale öelda, et olen lihtsalt egoistlik ega pane tähele, mida teised teevad ja tähtsustan ainult oma panust... ja selle tagajärjel tundub, et teised suurt ei tee.... äkki see ongi nii, äkki...

Järgmisel nädalal sõidame Metsatölliga maad avastama. Seekord Kreeka pisikesele Santorini saarele, loteriimajutus ja vabadus minna sinna, kuhu tahame ja just siis, kui isu tuleb. Nii hästi kõlab ja kuna oleme üht sooja reisi plaaninud-oodanud, vahepeal lootused maha matnud ja nüüd siis jälle üles soojendanud juba sügisest saadik, on meie rõõm ikka suur küll... kuid...

lapsed jäävad ju maha... Mul oli algul sellega raske leppida, kuid kalli kaasa veenmised ja kaine mõistus näitab, et nii on vist hea küll... Lapsed saavad vanaemadega suhelda ja meist puhata, meie saame ka olla korraks jälle mitte ainult lapsevanemad vaid lihtsalt abikaasad ja reis tuleb kahekesi ka oluliselt odavam;)

Aga teiele, kallid "rongaematajad", keda ei ole mitte vähe olnud, pean ma ütlema, et mina ei tulnud ühele teist etteheiteid tegema, kui laps 3kuuselt lasteaeda viidi, ei tulnud teisele ütlema, et nädalate kaupa last vanaema juurde jätta, et ise tööd teha on natuke vara ja ei tule ka, sest kõigeks on põhjused ja inimesed teevad nii nagu sel hetkel tahavad/oskavad/suudavad... Ja kui mõnel on nii kade meel, et ei ole kedagi, kellega koos saarele sõita, siis mina ei ole selles süüdi!

Ja ma olen väga rõõmus, et mu lastel on vanaemad, kes on nõus neid hoidma, et mul on abikaasa, kellega ka nüüd, 8 aastat hiljem tahame koos käia ja olla, tahame kogeda uusi kogemusi ja kohata seninägematuid imesid, kellega meil on ikka veel millestki rääkida, midagi arutada ja luua - koos.

Ja see reisinädal teeb meist kindlasti hoopis paremad lapsevanemad, sest me tuleme tagasi uue energia ja loovusega, uute kogemuste ja seiklustepagasiga...

Ma ei taha saada kibestunud kurjaks (üksik)emaks ja kui ma enda ja oma pere eest ei hoolitse, siis allasurutud vajadustest ja soovidest see just algabki!

Seega, heia, Santorini ja ega vist enne ei kriba, kui tagasi jõuan! Energiat täis ja silmad imestusest punnis... Loodetavasti:)

Kõike kena kõigile, ka "rongaematajatele", tehke silmad lahti ja elage!

Kiire kulg ja kolm titte!

On nüüd alles ajad olnud! Tegin õieti, et puhkuseperioodil rohkem ringi tõmblesin, kuigi mine Sa tea, üksinda kodus lebotada oleks ka võinud lahe olla, aga tühja siis lessamisest välja tuleb, kui igast nurgast vaatab vastu mõni tegemata kohustusejurakas. Külla ma igatahes kellelegi ei jõudnud ja puhkus lõppes vägivaldselt, kuna oli vaja päästa meie väikelinna au ja platseeruda kohtupinki seletusi andma... no ehk saame selle asja lahendatud ja veel vägagi positiivselt, kui advokaadil midagi ära rikkuda ei õnnestu (viimatisel protsessil teda ei viibinud, oli välislähetuses).

Igatahes jõudis kätte see kolm korda edasi lükatud aeg ja Metsatöll laskis kurjadel meestel oma mandlid ära kaksata... Ja siis oligi mul kolm titte ja kogu majapidamine kukil! Tee püreetoitu ja tassi jäätist-jogurtit tonnide kaupa koju... Lõunavaheajal perele süüa ostma, et õhtul ei peaks krattidega kauplustes aelema, siis sõidan selle koju... Ja see üksinda rääkimine, mõistatamine, varsti võin aliaseprohviks saada, aga ehk hakkab ta ikka enne rääkima! Ja no kuulnud on mu kallis kaasa nii mõndagi, mis juba üle seitsme aasta varjul olnud... Ma kujutan ette, et kui kõri korras, siis räägib ta ühtesoodu mitu nädalat, et kõigele vastatud saaks...

Aga 5 nädala pärast on jälle puhkus, kolm nädalat jutti ja katsugu keegi mind siis tööle sundida! Kui viiepäevasest puhkusest on kaks väljakutset (lisaks muud kõned), siis ei taha mõeldagi, mis pikema perioodi puhul saama hakkab! Ja no siis tuleb perepuhkus, st. mina ja lapsed! Mees saab enne ilma lasteta ära puhata!

Igatahes on praegu energiatase kõrge, meeleolu stabiilselt positiivne ja suutlikkus mitmekordne... Homme õhtul saabun koju hilja, tahaks näha, kuidas Töllu unejuttu võimleb:) On kellelgi spioonikaamerat laenata??

Kallistan sõpru ja luban, et kunagi teen oma lubadused ka teoks!

Puhkuste puhkus.... ehk kuidas nüüd võtta!

Moor puhkab riigitööst. Ja annab Getzi nii kuis jaksab... Mulle meeldib!

Esmaspäev: sain masina kätte ja kolistasin vanaema juurde, ta juba natike põdur ja hajameelne, vaibad sügisest saadik kloppimata! Andsin end orjaks ja sain kõike aknapesust põrandateni! Olin alles õhtuks kutupiilu!

Teisipäev: oma kodu ka vaja kraamida, ja meie pisikene neljatoaline onn võttis kogu päeva, esik ja klotsituba jäid ikka veel kraamimata! Aga seeeest värvisin oma pisikeste kätu-lätukestega kamina raami ära! Töll isegi ei märganud, ajasin ta siis keset ööd voodist välja, et mine ja vaata!! Läks ja vaataski siis! Karlutti hammustati jälle lasteaias... Kasvataja ütles veel, et ta ongi ju nii õrnake... Selle peale ei saanud ma jätta ütlemata, et jah, romantikud süüakse ju kohe ära!!!!

Kolmapäev: väike põigerdus Mööbliaita pani suu vett jooksma ja tahaks maja sisustada, aga Töll arvas, et ehk paari aasta pärast... No ja ega mul ju tegelikult kiiret ei ole selle asjaga küll...

Ligunemine Auras, kes tahab mõnuleda, see mingugi nädala sees ja hommikul... Väga mõnusalt rahvavaene!!

Õhtupoolik tööl, sest kohal käis inspektor maavalitsusest, et selgitada tausta lõputule kohtuvaidlusekesele, eks näis, esmaspäeval on istung!

Homme? Mis ma teen homme? Seda otsustan homme ja see on mõnus tunne!! Ärkan ja siis vaatan!

Ja ketsin nüüd oma helesinise unistusega uttu!!

lustlik meel... on kuskil alles!

...aga kus, seda ma täpselt ei tea! Oli väga raske nädalavahetus... Grupis kondasin mööda eriliselt vanu ja vastikuid luukeresid, aga pärast hakkas ikka oluliselt parem! Uhhhh, küll oleks kena see mälestuste varakamber oma võimu alla saada ja mäletada seda, mida tahad... Aga kas siis ei oleks oluliselt suurem risk korrata neidsamu vigu, mida tegelikult ju enam uuesti teha ei tahaks... No lõppkokkuvõttes saan öelda, et olen ju tegelikult kõikvõimas... Mida tahan, seda võin saada, kui ikka tõepoolest tahan!

Kõrvelid käisid külas... Neil on emme nii ilus ja ümmargune, juuli esimeses pooles peaks ära pudenema... Ja Jarko saab miski 16. juuli vist kaheseks, ka suht väikesed vahed... Loodetavasti on teine laps sama rahulik, aga isiklik kogemus ütleb, et teisena sünnivad eelkõige kratid ja krõllid, kes panevad ema end saamatuna tundma ning emad kipuvad aeg-ajalt mõtlema, et teine laps on mingi aktiivse hüperaktiivsuse geeniga sündinud... No kõigil ju nii ei lähe ja elavad lapsed ongi toredad!! Ka, teiste kõrval... No lapsed on ju üldse toredad...

Täna oli meie vanimal lapsukesel tahtmine issit kiita. Selle peale ütles ta: issi, eks ju sa oled nii tugev, et jaksad meie paksu emmet tõsta! NO mina olin kohe vakka... Siis vaatas ta mulle otsa ja ütles, et küll ta jõuab sinusugust paksukest sülle võtta küll... See teisena tulnud "paksuke" oli ikka oluliselt etem! Igatahes väga huvitav, ilmselt pean hakkama lapses varsti taktitunnet looma, kui see meesterahva puhul üldse peaks võimalik olema... Ja dieet vilksatas ka peast läbi!!

Mõtlesin täna, et tulen vähe hiljem tööle, aga jõudsin hoopiski 15 mintsa varem, sest Metsatölli tabasid süümepiinad ja kui ma olin lapsed aurutanud-pesnud-riietanud, otsustas tema, et viib nad ise aeda... Ja mul läks õnneks, sest 1 minut enne 8t astus mu kabinetiuksest sisse va meer ise... Esimest korda 7 kuu jooksul, mis ma ametis olen olnud on nii kõrgel ninal siia alla asja... Tõi mulle Annakese tuha... Ju ei tahtnud temaga enam kauem koos viibida, tulid nad ju koos Tallinnast ja veetsid nädalavahetusegi ühes!! Nüüd siis istun siin koos tuhastatud Annakesega, üsna huvitav seltskond...

Peaks järgmise nädala puhkust võtma, väga hea mõte!! Äkki teengi niimoodi, siis kaevan ja kastan ja rohin ja riisun... pesen aknaid, kraamin kappe... ja käin suplemas... või uisutamas või kinos... Lähen Kudzule külla või kutsun nad siia....

Nägin täna öösel unes, kuidas üks mu lapskestest tiiki kargas, väga varajasel kevadel võis see olla.... Ja ma hüppasin talle kohe järgi ja sain ta kätte... Ja ma ei tundnud mingit külma ega paanikat, teadsin täpselt, kust teda hoida, kuhupoole keerata... See oli vist Rassu... Mõtted toovad pigem paanika kaasa, et mis oleks võinud juhtuda... uhhh!

Autosaaga kisub ikka Getzi suunas, väike ja mugav ja mulle meeldib... Miskid C1 ja 107 olid ikka päris koleda näoga, seestpoolt kohe eriliselt eblakad ja nõmedad ja teenindus...

...oli Citroenis selline, et kui peale ringivaatamist julgesin siis ühe onku käest küsida, et kus C1 näha saaks, sain vastu, et need on popid autod ja osteti kõik ära ja kuu aja pärast võin minna uuesti uurima, et kas on tulnud vms... No olin natuke ehmunud ja mu peas hakkas ussitama, et C1 kindlasti mitte, kuna need pidada Peugeot 107ga identsed mudelid olema, siis vurasingi sinnapoole...

Keegi mulle tere ei öelnud ega autot tutvustanud... Üks klient tuli appi ja organiseeris pagasiruumi lahti... Lõpuks siis läksin ja nõudsin, et keegi mulle autot presenteeriks... Tuli üks vibalik, kes andis mu küsimustele vastuseks, et ega ei olegi c1l ja 107l midagi vahet, kui meeldib lõvikene ninal, siis tuleb ikka 107 valida... Ja auto peaks ikka punast värvi olema, sest see sobib niiii hästi tagatuledega.... ja armatuuril on kole spidomeeter keskel ja midagi muud nagu polekski sellepärast, et see auto on nii lihtsaks tehtud, et KÕIK aru saaksid!! No aitähhh! Blond ma ju välja ei näe, aga ilmselt on mu riietumisstiil valesignaale andev, igatahes beibemana ei ole ma end iial tundnud... No muidugi, kui ma käiksin riides nagu kunagi ammustel aegadel, siis ei oleks minuga vist üldse tegelema hakatud:-))

Aga Ketsi tutvustas mulle kena näitsik, oli lahke ja naeratav ja auto oli ikka auto moodi ka, 5 ukseline, et ei peaks ennast sõlme väänama ja no kena. Ma olin valmis, et sügisel saan endale "uue" kuuetonnise sõiduki, seega on Kets ikka oluline edasiminek ja mingit koledat junni ma endale ka osta ei lase!! Või mis iganes, aga automüüjate kohta tahaks kohe avalikult sõna võtta!! Kas väikest autot ei peagi korralikult müüma!! Kas nad siis ei tea, et tibidega on nii, et mees ostab neile ikka selle auto, mida tibi tahab ja kui temaga poes halvasti käituda, siis ta sinna enam tagasi ei lähe... uhhhh....

Metsatibi:--)))

Millestki... või pigem mitte millestki....

Kevad on lajatanud, iga päev käin ja vaatan, kui palju tulbid on maast välja pugenud... Need, mida kunagi lumikellukesteks pidasin on hoopiski sinised lilled ja lumikad ilmselt hukka saanud... Ja nartsissidest, mida ma igal aastal rumala järjekindlusega mulda topin pole jälgegi... Tulpe tuleb rohkem üles kui maha panen, aga nartsissidest mitte varjugi... Mis võiks olla selle põhjus? Äkki ma ei tea, mis pidi nartsissisibulaid mulda pannakse... aga äkki elab meil miski gurmaanist mügri, kes armastab nartsisse ja saab tulpidest allergia? No mine sa tea... Eks katsetan sügisel uuesti... Loll ja järjekindel, üks hullemaid inimloomuse variante:)

Lapsed on usinad abilised, eks nende rõõmuks see paar peenrajuppi meil ju õilmitsebki... Kaevavad ja tassivad... Koerad aitavad ka kaasa, pisut rohkem kui vaja...

Meil on naabrid... Arvi ja Piret... Tulid üksõhtu meite õuele ja koerad tahtsid neid ära süüa, ma vaatsin kurja näoga, et minge sinna, kust tulite, kui läbi megakõva kisa sain aru kahest sõnast: naabrid ja ülejõe... No siis tegin vähe kabedama näo ette ja lasin koertel nad üle nuusutada... Olen ise mitut puhku mõelnud, et kes need seal küll elavad, äkki miskid penskarid... aga näed, hoopis nooremapoolne paar (meist küll vanemad, aga ikka veel noored), lapsi ei ole ja loomi vist ka eriti mitte.... Sportlikud ja avatud inimesed tunduvad olevat... Tahavad silda üle jõe teha, eks näis, mis saab... Aga ma usun, et kohtume veel...

No igatahes pani see põgus põrkumine mind mõtlema minust kui tutvumisobjektist... Küll oleks olnud kena, kui ma oleksin kohe naeratanud ja käe sirutanud, öelnud, et tere tulemast Kasteheinale, mina olen Moor ja Töll tuleb ka kohe, kuidas elate ja kuidas siia sattusite?? Aga mina, lasen koertel nad ära süüa ja vaatan sellise näoga nagu tahaks ise ka tüki ampsata... Pole ime, et sõprade leidmine nii raske on... Need, kes alles on jäänud on ise ikka väga visad pidanud olema... Aitähh teile!!

Kaarel tahaks suurima heameelega kalamees olla nii ööl kui päeval... Ja mina olen mingi jabur ema, kes ei viitsi tiigikaldal kügeleda ja poissi passida... Vähemalt mitte üle poole tunni järjest... Tahaks ise ka midagi teha, riisuda, kaevata, põletada, tassida... Aga ei, istu ja valva, et latske end suures kalastamistuhinas ära ei uputa!

Ja Töll on hulluks läinud, tahab mulle autot osta... Ja mitte niisama kena panni kui mu praegune vaid midagi noh, kaasaegsemat... säravpunast, mis silmanägemise ära võtab ja aastanumbriga nii tänane kui veel olla saab... Targemad ja kogenumad palusid mehe taskutes väikest revisjoni korraldama hakata, aga ma mõtlen, et las ostab käru ära, siis revideerin:-)) Igatahes põnev, ta pole mitte kunagi varem olnud nõus isegi viis aastat vana autot ostma... (liiga uus ja kallis) On ta nüüd siis saanud põrutuse, raputuse, armukese, nägemuse, linnugripi või mille iganes... Kahtlane, aga raviga võiks niisiis natuke oodata:)

Nädalavahetus tõotab tulla karmivõitu... Reede-pühapäev gestaldigrupp, laupäeva õhtul siis lisaks äia 60 aasta juubel... uhhhh! Aga küllap saame hakkama....

Kena kevadet ja lähen joon natuke teed... see võiks mulle ära küll kuluda...

Vaba voolamine...

olen tööl... olen vist kõik või vähemalt nähtavad asjad ära lahendanud ja nüüd siis olen ja ootan uut tulva... Päris raske nädal on olnud... Pole hullu, juba reede...
Hommikul võttis väike kratt lasteaeda õnge kaasa ja teatas, et tema läheb liblikaid püüdma! No jõudu talle sel tähtsal tööl! Laps on tubli olnud, ei ole juba kolm päeva lasteaias ühtki paari ära märjutanud, varem ikka juhtus korra päevas:) Ja viis päeva vastu ka pidanud... natuke nohuseks on kiskunud, aga mis teha...
Rassul käisid eile esimesed külad! Leenu, suur 7aastane jurakas hakkas häbenema ja ei julgenud talle õnne soovida;) Rass oli siis ise agar ja ajas plikat taga, et anna mu paljuõnne kohe siia!! Sai siis lõpuks oma õnnitlused kätte ja rahu majas... Kui enne lehtsabade saabumist käis hull murdmine, et issi, lähme üles mängima, ära vaata onu-Rauli Kanaaride pilte... siis neiukeste maabumisega olid kõik lapsed korrapealt teisel korrusel ja esivanemad oleksid võinud ka üldse olemata olla... Nii ta on, meiega lepitakse ainult hädapärast, kui nooremaid võtta pole!!
Täna õhtu jookseb linnavalitsuse võistkond Jüriöö jooksul ja ega siis noori moore ka pundist päästeta... Mulle ju meeldib joosta küll, kas just kostüümis ja linnarahva pilkude all, aga noh, ei saa ju pirtsutada...
Ilm on selline sombune ja raske, justkui vajutab kulmud põsesarnadeni... Eks naerata siis, kui selline tunne tekib... puhhhh....
Ja Metsatöll on loll kah... Kui tal on mingi mure, siis rääkigu ja lahendame ära, mis asja ta kiusleb nagu mõni naine!! Aru ma ei saa... Ei ole vaja öelda, et ma midagi ei tee, kui ma olen juba kõik ära teinud... No ei ole vaja, see pole ju ka miski põhjus meeldiva õhtu rikkumiseks... Milles siis värk, olen ma liiga paks, saab ta liiga vähe palka, on metsaelu depressiivseks muutunud, oleks vaja mõnda virgutavat hobitegevust otsida?? No mina ei saa võtta mehel käest kinni ja teda laulukoori või spordisaali viia... Või peaksin, kui temast hoolin?? Ähh, ju tal kevadväsimus, mis läheb üle, kui enne suvetüdimust ei tule!! Aga tüütu on küll!!
Järgmisel nädalal pidin puhkama, aga nüüd ikka ei puhka, tööd plju jne... Las see nädal siis jääb, nt oktoobrisse... Hakkan oma megasuurest palgast koonerdama ja sõidan siis soojemasse kohta päikesepaistet otsima;) Väga hea mõte, nii ma teengi... Lähen nüüd siis reisikalendreid laastama;) Edukat Jüriööd võitlejatele!! Ja üks toost surnud või halvatud autodele!! Ja vabadust naistele!!

Lapsed-lapsed...

Olen ikka laisk kribaja, aga mis teha...

Igatahes oli meil väga kena kevadepühine aeg. Kuna varasem nädalavahetus kulus endid poputades, siis viimane aeg oli ka lapskeste peale mõelda...

Esiteks võtsime suurel reedel ette ühiskülastuse Aura veekeskusesse... Kaasajateks oli tegelikult üks Leede punt, aga me lõime rõõmuga kampa ja ei lasnud ennast pikalt paluda... Väga tore oli, kuigi Kaarel arvas, et asi on jama, paneks nüüd kohe jälle riidesse ja läheks õue!! Laps tark, oli ju selle kevade soojem ja kauneim ilm... Igatahes Rasmus oli pöördes, siis lasid isaga torust ka alla ja üsna varsti teatas isa, et tema läheb nüüd Kaarliga ära ja mina pidin hakkama ise trepist üles tormama, et laps ei suvatseks üksinda torusse karata... (etteruttav märkus, et jalad olid järgmisel päeval valusad justkui peale esimest kekatundi kooliaasta alguses).

Ja no minu lapsed on ju ikka viisakad... Väike Lee oli ikka asine mees: emme, vaata, kui suured tissid... kuule, Sul tissid ripuvad... no ja juttu jätkus... Terane poiss ja orientatsioon konkreetne...

Jätkus söömaorgia mäkis, milles Kaarel oli küll esimesel kohal ja ajas friikaid ikka kohutaval kogusel pugusse... Ja ega tema ema nüüd ka väga tagasihoidlik ei olnud:)

Terve laupäeva veetsime õues... Issi küll ehitas vanaisale maja, aga meie poistega muudkui riisusime ja korjasime ja tassisime... Küll koerad on ikka julgamasinad... Talvega oli ikka selline laadung mööda õue maha laotatud, et andis kohe astumise kohta otsida... Nüüd on ilus...

Pühapäeva hommikul siirdusime rõõmsalt kinomajasse ja vaatasime Jääaja suurt sula... Poikad sillas muidugi... Ja oli tore küll, hea, et mind väljasuremisoht ei ähvarda... Võin vabalt edasi pirtsutada...

Seoses Pärnuga meenus mulle veel, kuis pidin ennast massaazilaual näpistama, et mitte küsida, mis mure teenuse osutajat vaevab... Ta muudkui ohkas ja ohkas... Juba esimesel päeval segas see mind, et oleksin tahtnud ta mure kasvõi ära kuulata... Ja teisel päeval sattusin sama tädi juurde ja siis oli mul vaja vaat et kõva häälega öelda, et Moor, sa oled puhkusel, see pole Sinu töö!!

Ja täna siis tähistame üht toredat sünnipäeva... Laps sai hommikul hunniku väikseid asjakesi... Õhupallipump oli kõige popim!! Ja mina meenutan päeva neli aastat tagasi:) Uhh, see polnud kuni kella 21.07ni küll eriti kena päev... Aga tulemus on seda väärt!!! Iga sekundit!